Laustud sõna lagub

Eile-täna-homme

Laustud sõna lagub.
Valik eesti vanasõnu.
LR 1
Koostanud Arvo Krikmann.
Toimetanud Anu Saluäär-Kall.
2017. 112lk.

Oma korrapärase ilmumisega on Loomingu Raamatukogu jõudnud juba 60. aastakäiguni.
Palju õnne! Ja Asko Künnapi poolt on loodud ka uus väljanägemine. Jälle natuke
teistmoodi. Poolviltused horisontaalid ja vertikaalid lubavad oletada,
et selline kujundus võiks olla kuidagi maakaarti meenutav, eks näis,
eks näis. Kindlasti jätkab LR oma tava - eestindada killukesi maailmakirjandusest,
sekka kodumaistki.

Kuigi vorm on uus, on sisu vana, lausa folkloori kuuluv. Mis need vanasõnad muud on,
kui anonüümselt levivad tarkuseterad. Krikmann jõudis suure töö ära, ennem kui pidi
lahkuma, millest on loomulikult kahju. Kahju on ka sellest, et algselt pidi see
raamat ilmuma 1975 aasta esmanumbrina, kuid tsensuuri tõttu ilmub alles nüüd,
nelikümmend kaks aastat hiljem. Lohutuseks saab vaid nentida, et vanasõnu on ka varem
ilmunud. Ega kõik ei ole mahtunud nendegi kaante vahele, nii ütleb ka koostaja, et kui
lugejal tekib huvi nende vastu, siis on raamat oma eesmärgi täitnud.
Kõik, mis folklooriga soetud, on juba iseenesest nii ülev, et selle suhtes ei saagi
olla ükskõikne, on ju see üks eestluse identiteedi nurgakivi, nii et igati tänuväärne
tegu.

Võib ju arvata küll, et ah, mis, need vanasõnad on ajast ja arust, kuid ega ikka ei ole küll.
Näiteks tõejärgset ajastut, kus täna ollakse, nägid eestlased juba ammu ette.

"Ära usu ilma, ilma ajab puru silma." (lk16)

Palju on võetud vanasõnu elust enesest, pole siingi palju muutunud.

"Tegijal juhtub mõndagi, magajal ei midagi." (lk20)

"Vanasõna ei valeta." (32)

"Sügisene udu tähendab sooja, kevadine udu külma." (32)

"Ema lööb kui lõngakeraga, aga isa lööb kui raudhaamriga." (lk48)

"Kui kolm naist koos, siis on kurat neljandaks." (lk58)

"Hää naine on vaese mehe varandus." (lk100)

Sirp

Tütarlapslinnast

Laiapea

KOHUSTUSLIKULT VABATAHTLIK KIRJANDUS