neljapäev, 17. august 2017

Vello Lattik. Mihkilpäeval mihklikuul.






Kord korravalvur tegutses

Vello Lattik. Mihklipäeval mihklikuul.
Tallinn "Eesti Raamat".
1983. 136lk.

Raamat, mis räägib ühe mehe kinnisidee prununemisest.
Aalon Ramm on teinud juba kõik, mis elus teha andis. Ta on läbinud mitu tasandit,
ehk nagu ta ise ütleb lk72:

 Kool tuli ära lõpetada.
 Kroonu tuli läbi teha.
 Naine tuli ära võtta.
 Tööd tegema tuli õppida.
 Lapsed tuli üles kasvatada.

Esimene pool raamatust ongi suuresti meenutused, tagasivaated, kokkuvõtted - kus
 oldud, mida tehtud, keda nähtud. See on n.-ö. kvaliteetaeg, mille isa-poega koos
veedavad Võsul suvitades, aasta on 1982. Loomulikult ei jää õpetussõnad järgnevale
põlvele dikteerimata:

"Armastus? Armastus algab alati paugust. Seda noor poiss veel ei tea. Kuni sa veel
küsida saad, miks mitte Tiina või Mai, seni ei ole see armastus. Kui sa tõesti teada
tahad, kas sa tüdrukut armastad, kujutle teda viimaseid kuid rasedana, näost tursunud
ja plekilisena, kujutle teda nutta tönnimas ja pange kohal öökimas, kujutle teda
sõimamas kõige ülekohtusemal moel. Kui ta ka siis sulle meeldib, kui sa teda ka siis
tahad, siis on ta sinu jaoks õige, siis see ongi armastus. Aga alguses olgu pauk." (lk25)

Sellises laadis kogemusi on Aalon nõus pojale jagama iga kell, ainult iseendaga ei
oska ta enam midagi peale hakata, kõik oleks juba nagu olemas. Aga ikka jääb veel
mõni ebakõla kuhugi kripeldama. Midagi on veel tegemata.
Ei saa öelda, et pereisa oleks nüüd vooruse verstapost, on temalgi oma väike saladus.
Armuke. Millegipärast soovib Aalon koos armukesega kolida Kurgjale C.R. Jakobsoni
muuseumi, et seal alata uut elu. Ega palju puudu ei jää, see hull plaan oleks täide
läinudki, kui ei oleks tulnud Ottot. Otto Lipard on sovhoosi direktor, Aaloni kaudne
ülemus ja tööandja, Aaloni armukese lapse isa. Otto on ka suur seelikukütt, mitu naist
kasvatavad juba tema vallaslapsi, aga nende eest hoolitseb nüüd riik.Viimases hädas
leiab Aalon lõpuks lahenduse, oma kaotsiläinud eesmärgi, viisi, kuidas vabaneda
tüütust Ottost, aitab ainult hõbekuul. Ja nii ongi 29. september saatuslik päev, mille
kohta saab öelda, et igal oinal on oma mihklipäev.

Hakkan täitsa kohmetult juba kahtlema, kas seks ikka oli ENSV-s keelatud või ei
olnud, oli see siis vähemalt tabu? Kuidagi ikka elati, kurg lapsi ei toonud, lasteaiad ja
koolid olid lapsi täis, rohkem kui tänapäeval isegi. Või ehk oli hoopis nii, et keelatu vili
oli magus.

Moraaliepistleid lennutab Lattik ikka usinalt. Lugemine oli alguses natuke harjumatu.
Selline tekst, kus otsekõne on ilma saatelauseta ja ühe lehekülje jooksul vahetub
sündmustiku asukoht mitu korda, see kõik kippus tempot häirima. Ainult Lattiku arvel
ei saa loomulikult midagi veel öelda, aga võib-olla oli see võte, hakkimine ja
fragmenteerimine, 80-ndate proosale iseloomulik. Kui see oli eksperimenteerimine,
siis lugemist üldiselt ei ole see takistanud. Kogust laenutatud eksemplar oli ikka
korralikult kapsaks loetud. Loodetavasti on mõni armukolmnurk selle raamatu tõttu
jäänud olemata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar