Sirje Olesk. Anu Saluäär. Palat nr. 6

Pilguheit minevikku

Sirje Olesk. Anu Saluäär. Palat nr.6.
Loominugu Raamatukogu
Toimetanud Anu Saluäär-Kall.
2017. 64lk.

Haigemaja õues seisab väheldane ehitis, piiratud terve takjate, nõgeste ja
metskanepi tihnikuga. Ta katus on roostetanud, korsten pooleldi varisenud,
trepiastmed pehkinud ja rohtunud, aga krohvist on jäänud ainult jäljed. Ta
esikülg on pööratud haigla poole, tagumine vaatab aga väljale, millest teda
eraldab naeltega haigla plank. Neil terava otsaga ülespidi naeltel ja plangul
ning majal enesel on see eriline nukker, neetud ilme, nagu meil on ainult
haigla- ja vanglaehitistel.

Nii algab Anton Pavlovitš Tšehhovi jutustus "Palat nr. 6", tõlkinud Friedebert
Tuglas, ilmunud valitud teoste sarja viiendas köites "Novelle ja jutustusi",
Tallinn, 1962, lk 119.
Jutustuse algus kirjeldab vaimuhaiglat, kus peategelane, tohter Andrei Jefimõtš,
kuskil kolkas, kahesaja versta kaugusel raudteest maadleb tölplusega.
Kui siin nüüd tõmmata paralleele, siis võib ka NSVLi pidada üheks kroonulikuks
hullumajaks, millest välja saada oli kõike muud kui lihtne.

Kuid midagi tänuväärset ometi toimus Eestis ikka ka.

1956.aasta "Loomingu" oktoobrinumbri ringvaate-osa algab napi teatega: "Hakkab
ilmuma ""Loomingu" Raamatukogu"". Teates öeldakse, et Eesti Nõukogude Kirjanike
Liidu häälekandjana hakkab ilmuma "ilukirjanduslik väljaannete sari", mille
"eesmärgiks on tutvustada eesti lugejat nii nõukogude kirjanduse kui välismaa
progressiivse kirjanduse lühivormidega". (lk7)

Kaks artiklit, milles nii dokumente arhiivist kui isiklikke mälestusi annab
täitsa hea ülevaate algusest kuni tänapäevani välja. Muidugi oleks lihtsameelne
arvata, et kust tulevad raamatud, eks ikka poest, aga ei ole nii. LR-i tegemise
köögi pool, mis lugejale jääb tundmatuks leiab siin vihikus kenasti ülesmärkimist.
Fakte on esitatud üksjagu, nende põhjal võiks juba koostada viktoriiniküsimusi.
Raske on isegi usukuda, et kunagi ilmus LR iga nädal, ja tiraažid olid muinasjutulised,
ikka 18 000 või 20 000 eksemplari. Tänaseks päevaks on ilmunud juba üle poolteise
tuhande numbri, see on muljetavaldav kogus.
Palju on viiteid eelnevatele raamatutele, mida tasuks võtta kunagi lugemiskavva.

Vahetuvad toimetajad, tegijad, autorid ja lugejadki, kuid loodetavasti LR jääb. 

Trakyllmaprokrastineerinj2lle

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas daamiga vallatle
Lisateave