Konn ja Kaamos. Süda teeb kohati muret.






Kaks ühes


Konn ja Kaamos. Süda teeb kohati muret.
Hea Tegu
Toimetanud: S.M. Rattiste
160lk. 2017.


Netis saab avaldada ükskõik mida, aga see on ikka kuidagi lühiajaline ja kodukootud.
See võib küll olla hea, aga kui katkeb elektriühendus, kukub virtuaalmaailm kolinal kokku
ja kõik on kadunud.
Ent siis, kui tekstid juba paberkandjal ilmuvad, on see kohe justkui päris, samm lähemale
kirjandusele. Eks neid raamatuid, mis blogidest kokkupandud, ole ilmunud varem ka ja tuleb
neid veelgi, no, ja nüüd siis see.  

Konn piirdub oma lühiproosas realistlike piltidega lähiminevikust. 9 jutukese läbivaks
peategelaseks on nõukajal kalakaitse inspektori ametit pidanud Armand, kes nüüd, keskeas, 
kohtub Aaza-Leaga, et helgema tuleviku poole sammuda koos.
Situatsioonikoomika pealt värve kokku ei hoita. Võttes liikuma panevaks jõuks
kolmik jaotuse, püha kolmainsuse, siis on inimesele eluks vajalikud tegevused: joomine,
söömine ja seks. Läbi kõrvaltvaataja pilgu, autori positsiooni kaudu, saavad eelnimetatud
tegevused vähemal või rohkemal määral ka valgustatud.
Ühes jutus on vihjatud isegi Mihkel Mutile (Mutimagnet Armand, lk 18-19). Kusjuures Mihklil
on üks omapärane sõna selliste tekstide kohta, tema ütleks lühidalt - armujobinad.

Tekstinäide jutust "Armand ja esimese astme kontakt":

Köögis midagi pahises, vist hakkas vesi keema ja magamistoas midagi sahises. Armandi
vaimusilmas võttis naine seal kleiti seljast. Selline mõte ajas muhelema ja kui ukse avanedes
ilmus lävele põlvi paljastavasse ja rindu lubavasse negližeesse riietatud ilmutis, ei
ehmunudki mees eriti, eks neid naisi oli elu jooksul nähtud-tehtud küll. Aaza-Lea istus
konkreetselt Armandile sülle, võttis mehe karvaskarmid põsed oma pehmete käte vahele ja
sosistas talle kõrva:
"Ja et oleks palju aega!"
(lk 12)

Konn ei piirdu ainult proosaga, lisaks lühijuttudele leiab veel luuletusi, nagu järgimine
naisele pühendumine:

Üksi on mõnikord hea
Kaksi on tunduvalt parem
Kõrgusekartus. Ma tean.
Küll lendame. Hiljem või varem

Tunded need annavad tiivad
Luigena pilvedes lendleme
Minevik muutugu liivaks
Võta või jäta mind

ENDALE
(lk 42)


Kaamose haare on märksa laiem ja tegelaskond mitmekesisem kui Konnal. Valik on
kokkuhoidvalt siiski lai, enamus tekste mahub ühele-kahele leheküljele.
Kas nüüd kirjutamise ajal peeti silmas kindlat sihtgruppi, aga jutte on nii külarealismist
kuni muinasjuttude töötluseni. Midagi igaühele, kes lugema satub.
Eks siin on muidugi raskusi piiri tõmmata, et kust maalt algab palehigis tekstiloome ja
kuskohast minnakse üle tõupuhtale grafomaaniale. Näiteks Rapuntsli ümberjutustuse (Vanaemalt
tervitustega, lk 133-135) mis on küll ühe nüansi teisendus sellest muinasjutust, tunduks esimese
hooga, et see on meelelahutuseks valmis kribatud. Aga siis hakkad mõtlema, et jaa, oleks Rapuntsel
oma piruka vastu võtnud, saanuks ta põgenemiseks vajalikud instrumendid, nii et, usalda, aga kontrolli.
Mingi väike point on ka ikka nendes sees, kui arendada edasi mõtet "juhul kui".

Põhimõtteliselt võibki Kaamose loomingu jagada kolmeks, jutukesed elust enesest, kas ise kogetud
või kuskilt kuuldud, müütide teisendused ja luuletused.
Et tänaseks päevaks on elu koondunud suurlinnadesse, maakohad jäänud hinge vaakuma, siis pälvib
ka see tahk tähelepanu oma minoorses häälestuses. Eks oli kohti, mis tõid muige suule, nagu too
lotopäevikut pidav sõltlane, kes laskmata karu nahka kippus jagama.

Kaamose stereotüüpne tegelane elab kuskil kõrvalises kohas oma igapäevast elu, kuni ühel päeval
midagi juhtub. Tema puhul kohtab sellist omamoodi idüllita idülli. Mida võib iseloomustada
ühe jutu alguse näide, lõppes see aga...

"Rituaal oli lihvitud täislikkuseni. Ideaalse kangusega värskeltvalmistatud kohv, juustusai
salatilehega, vanaaegne käetoe külge punutud kohvilauakesega korvtool maani ulatuva elutoa
akna ees, miljonit väärt vaade jõele. Aknast paistis väike viil aiast sirelite ja pojengidega,
servake kuusikut, mis maja põhjatuule eest varjas ning lühike lõik jõekäärust - sügav hauakohalohk
sillerdava veega, milles mõnikord vlgatasid kalad, taamal vastasklada lodumets, kust kitsed läbi
lipsasid. "

(Rikutud hommik, lk 79-80)


Luuletus siis samuti Kaamoselt:

Ma olen kurt ja sina oled pime
Ma kuulen muusikat kuid sina näed
Su soojad käed mu pihal on üks ime
Ja teine on su kaelal minu käed

Sa nägijana näeksid minu valu
Ma kuuljana vaid kuuleks müra suurt
Kuid praegu oma tantsus paljajalu
Me pöörleme kui ekslev kevadtuul

Hoog tõstab lendu jalg ei leia tuge
Nii peame teineteise najal koos
End püsti hoidma muidu juhtub ime
Ja pattu langeme ses tantsuhoos

Vist seda soovimegi salamahti
Ma proovin... Lasen õige pihud lahti

Kuigi võib ju pidada autoreid vägagi erinevaks, käekirjalt jne. Ja juba mahult on Kaamose tekste
2/3 Konna kolmandiku vastu, siis on neil ka üks ühine tunnus. Valdav osa tekste räägib suhetest,
sellest lõpmatust, ammendamatust teemast, mis on inspireerinud paljusid
suleseppi, loodetavasti  kehutab see tõukejõud tulevikus kirjutama Konna ja Kaamostki.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.