Mööda netti

Mis juhtus Karlaga? Vello Lattik. Kuus head inimest. Eesti Raamat 1979. 176lk. Neli inimest süüdistavad viiendat kuuenda haudaajamises. See ei ole kriminaalromaan, kuigi algab peaaegu lõpust. Ühel õhtul saab kabelis kokku väike seltskond, et pidada seltsimehelikku kohut, et saada teada, kes on süüdi juhtunus. Karl Jago on läbi-lõhki maapoiss. Õppis agronoomiks, töötas end üles, sai sovhoosi, siis kolhoosi, seejärel suurmajandi juhiks. Nüüd elab koos naisega, Triinuga, kenas järveäärses majas, ja tundub, et elu on lill. Paraku on naabriga läbisaamine kiskunud kiiva. Triin ei ole üldse maalaps, tema on õpetaja, kes soovib arendada kultuuri, nt. tellida igasse peresse ajakirja Looming. Liide Laos soovib direktori naabrina elada rahus oma poja, lehma, kanade ja kassidega, seda tal muidugi teha ei lasta. Triinule lihtsalt ei meeldi, et tema vaadet järvele segab naabri laut ja sõnnikuhunnik. Nii lasebki Karl lauda lõpuks likvideerida, mispeale Liide süda seiskub. Kabelis kirstu ääres on ...

Tallinn - Viljandi - Tallinn Vello Lattik. Suudlus lumme. Babyloni tüdrukud. Eesti Raamat 1981. 212 lk. Raamat eneseteostusest läbi noore inimese silmade. Peeter Tarvas on lihtne mees, kes on täis teotahet, et muuta elu paremaks. Nõukogude armeest vabanenud, ei lase ta päevadel joosta tühja. Pärast Tallinnasse maabumist suundub Tarvas Viljandisse, kus asub tööle, loomulikult hea koha peale, mõistagi tutvuste kaudu, nimelt: tööstusliku komsomolikomitee esimeseks sekretäriks. On 60-ndate algus, toimub kavakindel riigi ülesehitus partei äranägemise järgi, millesse peab oma panuse andma iga tubli kommunist. Neli aastat mereväes on teinud Tarvasest ühe äärmiselt kriitilise seltsimehe. Ükskõik, kuhu ta läheb või satub, siis alati on tal midagi öelda. Näiteks bussis ei suuda ta kõrvalistuva tütarlapse riietumise suhtes säilitada stoilist ükskõiksust. Järgneb dialoog: "Kaugele reis läheb?" tegin juttu. "Lõppu välja." Ka nägu oli rõõmus ja suu paras...

Köögiukse taga Jean-Paul Toussaint. Tung ja kannatlikkus. LR 5 Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm. Toimetanud Kai Aareleid. 2017. 56lk.  Eks iga asjaga on nii, et kunagi ja kuidagi tuleb alustada. Kirjutada esimene lause, joonistada esimene pilt või tuua kuuldavale esimene akord. Tihti jäävad sellised ponnistused sahtlisse, sahvrisse või väiksemasse sõpruskonda, aga vahel jõutakse kuhugi välja, nt püünele. Põhimõtteliselt võib iga inimene kirjutada ühe raamatu, oma autbiograafia. Lisaks saab kirjanik kirjutada ka lihtsalt kirjutamisest. Igal raamatul on veel peale sisu, millest ta räägib, teine lugu, n.-ö. saamis- ehk sünnilugu. Lugedes ei pruugi selle peale eriti mõelda, et mismoodi autor on ühe või teise asjani jõudnud, tähtis on pigem tulemus kui teeloleku markeerimine. Paljud kirjanikud võivadki jääda saladuseks, ei tea nende töötamisest keegi suurt midagi, kui nad ise just ei räägi sellest. Need, kes räägivad, hakkavad aga jutustama laias laastus ...

Kuuma päikese all Tomasi di Lampedusa. Jutustused. LR 3-4 Itaalia keelest tõlkinud Heete Sahkai. Toimetanud Triinu Tamm. 2017. 96lk Neljast tekstist koosnev raamat, mis koondab kokku kõik selle, mis Sitsiilia kirjanik, Giuseppa Tomasi di Lampedusa (1896-1957), kirjutas peale romaani "Gepard". "Lapsepõlvemälestused" ei olegi nagu jutustus, vaid pigem ruumi visualiseerimine. Seal puudub tegevus, aga seda asendab kirjeldus, mille läbi lugemine on paras ettevõtmine.   Uksed olid kaunistatud samuti Billiemi kivist ampiirstiilis raamiga ning kummagi kohal oli teise korruse kõrgusel väike kaarja kullatud võrega rõdu, mis mõlemad avanesid vanavanemate korterisse viivale väikesele trepile.  Unustasin öelda, et kohe pärast trepikoja sissekäiku, aga väljas, õue pool, rippus punane nöör, millest uksehoidja pidi kella helistama, et anda teenijaskonnale märku pererahva kojutulekust või külaliste saabumisest. Uksehoidjad lõid kella väga meisterlikult, saavutades mingi valem...

Korteriuberikust maamajja Vello Lattik. Pastoraal mummulisest kleidist. Eesti Raamat Tallinn. 1978. 196lk. Romaan juristiharidusega noormehe kohandumisest eluga ENSV väikelinnas. Joel Rauer, hästikasvatatud ja -koolitatud noormehena ilmestab ilmselt autori teatavat alter ego , vähemalt osakest sellest. Oli ju Vello Lattik ise ka lõpetanud TRÜ õigusteaduskonna 1961.a. Tartut jagub siia raamatusse mitmele leheküljele, küll meenutustes, aga ometi, kõige rohkem muidugi on esindatud Viljandi. Peale kooli lõpetamist suunatakse Joel Viljandisse perekonnaseisubüroo juhatajaks. Tema ülesandeks on olla paaripanija ning matusetalitaja. Ühel matusel kohtab ta oma tulevast naist, Astat, kellega saab neli last kolme aasta jooksul, kolib ärklitoast maamajja ja vahetab töökohta ja, seda loetelu võiks jätkata pikalt, kuid milleks. Täitsa mõnus lugemine isegi aastate tagant. Kirjutaud on küll, tõsi, võib-olla natuke rutakalt. Stseen steeni järel läheb nagu ludinal, ei jõua süvenedagi, kui juba ...

Pilguheit minevikku Sirje Olesk. Anu Saluäär. Palat nr.6. Loominugu Raamatukogu Toimetanud Anu Saluäär-Kall. 2017. 64lk. Haigemaja õues seisab väheldane ehitis, piiratud terve takjate, nõgeste ja metskanepi tihnikuga. Ta katus on roostetanud, korsten pooleldi varisenud, trepiastmed pehkinud ja rohtunud, aga krohvist on jäänud ainult jäljed. Ta esikülg on pööratud haigla poole, tagumine vaatab aga väljale, millest teda eraldab naeltega haigla plank. Neil terava otsaga ülespidi naeltel ja plangul ning majal enesel on see eriline nukker, neetud ilme, nagu meil on ainult haigla- ja vanglaehitistel. Nii algab Anton Pavlovitš Tšehhovi jutustus "Palat nr. 6", tõlkinud Friedebert Tuglas, ilmunud valitud teoste sarja viiendas köites "Novelle ja jutustusi", Tallinn, 1962, lk 119. Jutustuse algus kirjeldab vaimuhaiglat, kus peategelane, tohter Andrei Jefimõtš, kuskil kolkas, kahesaja versta kaugusel raudteest maadleb tölplusega. Kui siin nüüd tõmmata paralleele, siis võib ka...

Eile-täna-homme Laustud sõna lagub. Valik eesti vanasõnu. LR 1 Koostanud Arvo Krikmann. Toimetanud Anu Saluäär-Kall. 2017. 112lk. Oma korrapärase ilmumisega on Loomingu Raamatukogu jõudnud juba 60. aastakäiguni. Palju õnne! Ja Asko Künnapi poolt on loodud ka uus väljanägemine. Jälle natuke teistmoodi. Poolviltused horisontaalid ja vertikaalid lubavad oletada, et selline kujundus võiks olla kuidagi maakaarti meenutav, eks näis, eks näis. Kindlasti jätkab LR oma tava - eestindada killukesi maailmakirjandusest, sekka kodumaistki. Kuigi vorm on uus, on sisu vana, lausa folkloori kuuluv. Mis need vanasõnad muud on, kui anonüümselt levivad tarkuseterad. Krikmann jõudis suure töö ära, ennem kui pidi lahkuma, millest on loomulikult kahju. Kahju on ka sellest, et algselt pidi see raamat ilmuma 1975 aasta esmanumbrina, kuid tsensuuri tõttu ilmub alles nüüd, nelikümmend kaks aastat hiljem. Lohutuseks saab vaid nentida, et vanasõnu on ka varem ilmunud. Ega kõik ei ole mahtunud nendegi kaant...