Vello Lattik. Pastoraal mummulisest kleidist.

Korteriuberikust maamajja



Vello Lattik. Pastoraal mummulisest kleidist.
Eesti Raamat
Tallinn.
1978. 196lk.


Romaan juristiharidusega noormehe kohandumisest eluga
ENSV väikelinnas.
Joel Rauer, hästikasvatatud ja -koolitatud noormehena ilmestab
ilmselt autori teatavat alter ego, vähemalt osakest sellest.
Oli ju Vello Lattik ise ka lõpetanud TRÜ õigusteaduskonna 1961.a.
Tartut jagub siia raamatusse mitmele leheküljele, küll meenutustes,
aga ometi, kõige rohkem muidugi on esindatud Viljandi.

Peale kooli lõpetamist suunatakse Joel Viljandisse perekonnaseisubüroo
juhatajaks. Tema ülesandeks on olla paaripanija ning matusetalitaja.
Ühel matusel kohtab ta oma tulevast naist, Astat, kellega saab neli last
kolme aasta jooksul, kolib ärklitoast maamajja ja vahetab töökohta ja,
seda loetelu võiks jätkata pikalt, kuid milleks.

Täitsa mõnus lugemine isegi aastate tagant. Kirjutaud on küll, tõsi,
võib-olla natuke rutakalt. Stseen steeni järel läheb nagu ludinal,
ei jõua süvenedagi, kui juba algab uus. Eks väike publitsisti kriitiline
sulg on autoril käes olnud kirjutamisaegu, aga ega see ei häiri.
Sotsialismist realistlikult kirjutamine on mitte ainult ajaviide, vaid
ka ajaloolise tausta avamine, kui nii võiks öelda.
Küll ikka elati kitsikuses. Lasteaia kohta oli raske saada,
korterijärjekord kestis aastaid. Ega väga palju muutunud ka ei ole,
korruptsiooni ja viinaviskamist esineb tänapäeval samuti.
Siiski unistati, kõigele vaatamata.

Paraku lõpp jääb kuidagi lahtiseks, nagu puändita novell. Eks jäetakse
lugejale mõistatada, kas peategelane suudab oma unistuse ellu viia või
tuleb oludega leppida.
Üpris elulähedane materjal, mis lubab oletada, et tegemist on rahvakirjaniku
kui niisugusega.

Kööki täitsid võõrad, erutavad lõhnad: potis oli tõmbamas
ehtne oakohv, pannilt naeratasid vastu pool tosinat härja-
silma kui karikakraõied.
 "Kas ma tõstan munad taldrikule või võtad siitsamast?"
päris Asta ja kohendas juukseid hoidvat punast paela.
 "Ükstakama! Kuule, ära kanna seda mummudega kleiti
köögis ära, las ta jääb mälestuseks. Ja need munad oleksin
võinud ma ka ise pannile lüüa, tarvitses sul sellepärast nii
vara tõusta."
 "Kui naine ei viitsi oma mehele enam süüa ka teha, pole
ta naisterahvas, vaid naisterahva mõnitus." (lk 106)