Vello Lattik. Kuus head inimest.

Mis juhtus Karlaga?

Vello Lattik. Kuus head inimest.
Eesti Raamat
1979. 176lk.

Neli inimest süüdistavad viiendat kuuenda haudaajamises. See ei ole
kriminaalromaan, kuigi algab peaaegu lõpust. Ühel õhtul saab kabelis
kokku väike seltskond, et pidada seltsimehelikku kohut, et saada teada,
kes on süüdi juhtunus.

Karl Jago on läbi-lõhki maapoiss. Õppis agronoomiks, töötas end üles, sai
sovhoosi, siis kolhoosi, seejärel suurmajandi juhiks. Nüüd elab koos naisega,
Triinuga, kenas järveäärses majas, ja tundub, et elu on lill.
Paraku on naabriga läbisaamine kiskunud kiiva. Triin ei ole üldse maalaps, tema
on õpetaja, kes soovib arendada kultuuri, nt. tellida igasse peresse ajakirja Looming.

Liide Laos soovib direktori naabrina elada rahus oma poja, lehma, kanade ja
kassidega, seda tal muidugi teha ei lasta. Triinule lihtsalt ei meeldi, et tema
vaadet järvele segab naabri laut ja sõnnikuhunnik.
Nii lasebki Karl lauda lõpuks likvideerida, mispeale Liide süda seiskub.

Kabelis kirstu ääres on kadunu poeg, Triin, ja kaks töölist. Neil kõigil on midagi
öelda, kõik otsivad õigust. Ikka alustavad nad oma juttu küsimusega: Kas sa mäletad,
kuidas... Kuni jõutakse selleni välja, et vaat mis nüüd on saanud, kuhu nüüd oled
jõudnud, mis sa inimesega tegid.

Direktoriga juhtus see, mis võib juhtuda siis, kui võim lööb pähe.

Karla sõitis kolhoosi vahel musta täkuga, Karl juhtis "Pobedat", esimees istus
"Moskvitšis" juba autojuhi kõrval ja direktor autot alla "Volga" ei tunnista.
Muutusid nimed ja muutusid sõidukid, kord üks enne, kord teine. Karla käis laudas
ülepäeviti ja esimees korra kuus, aga direktor pole tänini raatsinud oma musti kingi
sitaseks määrida. (lk108)

Üsna keeruline olukord, kus kõigil on justkui õigus.
Lõpp aga jääb selliseks, et jah, ei teagi, kas kõik leppisid olukorraga või sai
direktor jälle oma tahtmise.

Ikka loen ja imestan, kui hästi Lattikul materjal oli peos. Vahel sõites kuskilt
maakohast läbi võib näha ainult lagunenud lautasid või kuivateid, raske uskuda, et
nendes hoonetes kunagi tehti tööd, tunti rõõmu ja muret.
Kuid siiski, piim ja leib ei tule köögilauale poest, vaid hoopis kaugemalt, endiselt.