Vello Lattik. Kuus head inimest.



Mis juhtus Karlaga?

Vello Lattik. Kuus head inimest.
Eesti Raamat
1979. 176lk.

Neli inimest süüdistavad viiendat kuuenda haudaajamises. See ei ole
kriminaalromaan, kuigi algab peaaegu lõpust. Ühel õhtul saab kabelis
kokku väike seltskond, et pidada seltsimehelikku kohut, et saada teada,
kes on süüdi juhtunus.

Karl Jago on läbi-lõhki maapoiss. Õppis agronoomiks, töötas end üles, sai
sovhoosi, siis kolhoosi, seejärel suurmajandi juhiks. Nüüd elab koos naisega,
Triinuga, kenas järveäärses majas, ja tundub, et elu on lill.
Paraku on naabriga läbisaamine kiskunud kiiva. Triin ei ole üldse maalaps, tema
on õpetaja, kes soovib arendada kultuuri, nt. tellida igasse peresse ajakirja Looming.

Liide Laos soovib direktori naabrina elada rahus oma poja, lehma, kanade ja
kassidega, seda tal muidugi teha ei lasta. Triinule lihtsalt ei meeldi, et tema
vaadet järvele segab naabri laut ja sõnnikuhunnik.
Nii lasebki Karl lauda lõpuks likvideerida, mispeale Liide süda seiskub.

Kabelis kirstu ääres on kadunu poeg, Triin, ja kaks töölist. Neil kõigil on midagi
öelda, kõik otsivad õigust. Ikka alustavad nad oma juttu küsimusega: Kas sa mäletad,
kuidas... Kuni jõutakse selleni välja, et vaat mis nüüd on saanud, kuhu nüüd oled
jõudnud, mis sa inimesega tegid.

Direktoriga juhtus see, mis võib juhtuda siis, kui võim lööb pähe.

Karla sõitis kolhoosi vahel musta täkuga, Karl juhtis "Pobedat", esimees istus
"Moskvitšis" juba autojuhi kõrval ja direktor autot alla "Volga" ei tunnista.
Muutusid nimed ja muutusid sõidukid, kord üks enne, kord teine. Karla käis laudas
ülepäeviti ja esimees korra kuus, aga direktor pole tänini raatsinud oma musti kingi
sitaseks määrida. (lk108)

Üsna keeruline olukord, kus kõigil on justkui õigus.
Lõpp aga jääb selliseks, et jah, ei teagi, kas kõik leppisid olukorraga või sai
direktor jälle oma tahtmise.

Ikka loen ja imestan, kui hästi Lattikul materjal oli peos. Vahel sõites kuskilt
maakohast läbi võib näha ainult lagunenud lautasid või kuivateid, raske uskuda, et
nendes hoonetes kunagi tehti tööd, tunti rõõmu ja muret.
Kuid siiski, piim ja leib ei tule köögilauale poest, vaid hoopis kaugemalt, endiselt.


Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas da...
Lisateave