Toussaint. Tung ja kannatlikkus.




Köögiukse taga

Jean-Paul Toussaint. Tung ja kannatlikkus.
LR 5
Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm.
Toimetanud Kai Aareleid.
2017. 56lk.


 Eks iga asjaga on nii, et kunagi ja kuidagi tuleb alustada. Kirjutada
esimene lause, joonistada esimene pilt või tuua kuuldavale esimene akord.
Tihti jäävad sellised ponnistused sahtlisse, sahvrisse või väiksemasse
sõpruskonda, aga vahel jõutakse kuhugi välja, nt püünele.

Põhimõtteliselt võib iga inimene kirjutada ühe raamatu, oma autbiograafia.
Lisaks saab kirjanik kirjutada ka lihtsalt kirjutamisest.
Igal raamatul on veel peale sisu, millest ta räägib, teine lugu, n.-ö. saamis- ehk
sünnilugu. Lugedes ei pruugi selle peale eriti mõelda, et mismoodi autor on
ühe või teise asjani jõudnud, tähtis on pigem tulemus kui teeloleku markeerimine.
Paljud kirjanikud võivadki jääda saladuseks, ei tea nende töötamisest keegi suurt
midagi, kui nad ise just ei räägi sellest. Need, kes räägivad, hakkavad aga jutustama
laias laastus ühte ja sama - kirjutamine on töö, teinekord isegi keeruline töö,
mis läheb raamat raamatult aina raskemaks.

 Olgu kuidas on, aga Belgia päritolu kirjanik Jean-Philippe Toussaint (1957) on oma
karjääri köögipoole pealt kokku vaaritanud ühe väikese esseekogumiku. Seda ei tasu
võtta kui käsiraamatut, et saada vastus küsimusele, kuidas peab kirjutama?
Rohkem on see kirjanikuks kujunemise raamat, üks võimalus teiste hulgas. Aga jah,
et suurem osa tähelepanekuid on laiemale üldsusele nagunii teada, erinevused on ainult
pisiasjades, siis piirdun vaid ühe noppega, mille välja sõelusin.

* Alžeerias viibimise ajal, 1983. ja 1984. aastal saavutasin ma viimaks vajaliku
distantsi, õige distantsi - mind lahutas Prantsusmaast mitu tuhat kilomeetrit -, selleks
et rääkida Pariisist. Selline eemaldumine näib mulle hädavajalik. Sest distants
sunnib rohkem mälu pingutama, selleks et vaimus taasluua parasjagu kirjeldatavaid
kohti: kui need paigad on päriselt silme all, nii-öelda nägemisulatuses, siis
muudab see kirjelduse lohakaks, see ei sunni kujutlusvõimet pingutama, samas
kui sundus taasluua ühte linna ja selle valgust mitte millestki - üksnes oma
kujutluse või mälu põhjal - annab kirjeldatud stseenidele elu ja veenvust. (lk10)

Kui kuhugi asetada see raamat, siis võib-olla Nancy Hustoni "Loomispäeviku"  (2016. LR
nr 21-24) kõrvale.
Erinevus on mastaabis, kui Toussaint kirjeldab isiklikust positsioonist enda loometeed,
siis Huston vaatab laiemalt, läbi mitmete aastate ja kirjanike, kuid teemad on kattuvad,
ja mis peamine, hästi kirjutatud, naudinguga loetavad on mõlemad.


Laiapea

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Postimees (Alvar Loog)

ERR.ee (katkend)

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas da...
Lisateave