Tomasi di Lampedusa. Jutustused.

Kuuma päikese all


Tomasi di Lampedusa. Jutustused.
LR 3-4
Itaalia keelest tõlkinud Heete Sahkai.
Toimetanud Triinu Tamm.
2017. 96lk



Neljast tekstist koosnev raamat, mis koondab kokku kõik selle,
mis Sitsiilia kirjanik, Giuseppa Tomasi di Lampedusa (1896-1957),
kirjutas peale romaani "Gepard".

"Lapsepõlvemälestused" ei olegi nagu jutustus, vaid pigem ruumi
visualiseerimine. Seal puudub tegevus, aga seda asendab kirjeldus,
mille läbi lugemine on paras ettevõtmine.

 Uksed olid kaunistatud samuti Billiemi kivist ampiirstiilis raamiga
ning kummagi kohal oli teise korruse kõrgusel väike kaarja kullatud
võrega rõdu, mis mõlemad avanesid vanavanemate korterisse viivale
väikesele trepile.
 Unustasin öelda, et kohe pärast trepikoja sissekäiku, aga väljas,
õue pool, rippus punane nöör, millest uksehoidja pidi kella helistama,
et anda teenijaskonnale märku pererahva kojutulekust või külaliste
saabumisest. Uksehoidjad lõid kella väga meisterlikult, saavutades mingi
valemiga üksikud puhtad kellalöögid ilma tüütu tininata. (lk16)

Ja sedasi kuni 47. leheküljeni.

Novell "Rõõm ja seadus" räägib Milanos elavast raamatupidajast, kes saab
"kolmeteistkümnenda kuupalga" ja jõulukoogi (panettone). Loomulikult
aitab selline boonus leevendada vaesust, aga need võlad...
Nii viiakse kook advokaadile, lapsed ning abikaasa jäävad küll maiusest
ilma, kuid au on päästetud.

"Sireen" on küll ainuke tekst, mida jutustuseks nimetatakse, aga mulle
näib, et see oleks novellina ka täitsa arvestatav, muidugi juhul, kui need
kategooriad üldse olulised peaksid olema.

"Sireeni" võib küll pidada parimaks palaks selles raamatus. Misiganes see
siis ka ei ole - mütoloogia elustamine, torisemine, sõjavastalisus või ideaali
klammerdumine. Tõlgendada võib mitmeti, heal tekstil mitu nime.

"Pimedad kassipojad" jäi paraku Sireeni varju. Peaks olema järg romaanile
"Gepard", aga on jäänud ainult visandiks.
Maavalduste jagamine langeva aristokraatia vahel kujutatuna läbi kõiketeadva
autori positsiooni jätab kuidagi hajusa mulje. Ilmselt tuleb kasuks esimese
osa lugemine.

Üldse on vähe keeruline kohaneda selliste pikemate kirjeldustega,
mitte, et halvasti oleks kirjutatud, ei ole, lihtsalt pole harjunud lugema.
Eks pärine tekstid ju ise ka eelmise sajandi keskpaigast... kuid vahelduse
mõttes, miks mitte.


Laiapea

Trakyllmaprokrastineerinj2lle

Tilda ja tarakanid


Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas da...
Lisateave