Meelis Kraft. Tiuhkamäe.
Meelis Kraft. Tiuhkamäe.
Sooroheline. 2022. 288 lk.
See on hea raamat, võtad kätte, sirvid siit, sirvid sealt, hakkad algusest lugema ja enne pidama ei saa, kui lõpp on käes ning siis avastad, et oota, tahaks ikka veel. Vähemalt mul nii juhtus. Autori nimi ei tohiks võõras olla, ilmunud on tal varem üks jutukogu "Saared" (2020) ja romaan "Veealused" (2021). Olen neid kunagi lugenud ja korralikud sooritused olid kõik, eks mõned jutud on tal veel kuskil pilla-palla laiali, nii et tegus mees see Meelis .
"Tiuhkamäe" alapealkirjaga paranormaalne noorteromaan oli juba esimesel nägemisel selline paras pilgupüüdja. Kuskilt on meelde jäänud,et kaanepildi tegemisel olla kasutatud AI abi, eks ole, miks ka mitte. Ja lugemisest... Aga noortekatega on mul jälle nii, et viimane loetu oli "Pal-Tänava poisid", no selle kõrval oli nagu öö ja päev. Siin on siis teismeline Sara, kes otsib vaikust ja rahu ja iseend ja poisssõpra. Linnast ta seda loomulikult ei leia, mistap tuleb sõita ära maale. Seal on talle kõik võõras, mõned tegelased saavad talle tuttavaks, aga näe, see kummaline koht, Tiuhkamäe, jääb kuidagi võõraks. Juhtub seal igasugu imelikke asju, küll saab keegi surma ja keegi istutab puid meeleheitlikult.
Lugedes tekkinud mõtted viisid küll Kingi "Maisilaste" juurde, küll Lovecrafti peale ja edasi kuni X-Files´sarjani välja, aga ega need kuskile välja ei viinud ikka. Suurim puudus ongi juba vihjatud poolikus, lõpetamatus. Ei jää siinkirjutajalgi muud üle, kui postituse lõpp kirjutamata jätta. Esimene osa on 5 pluss.
Lääne - Virumaa Keskraamatukogu blogi
Kommentaarid
Postita kommentaar