Oktoober 2023 Reaktori jutunurgas

Ainult arvamus, ei midagi isiklikku

Juhtusin Reaktorist jutte lugema ja tegin mõned ääremärkused. Tegemist ei ole mingi kriitikavooruga, rohkem on see nagu iseendale ülestähenduste selitamine. Asi sai alguse FB ajajoonelt, kus üks autor jagas oma jutu linki ja nii ta läks, lugesin siis kogu valimiku läbi. Muljed on nii ja naa, oli tugevamaid jutte, esines ka nõrgemaid, eks ta sedasi on ikka olnud. 

1. Meelis Looveer. Enaõnnestunud ajaränd.

Kuskil linnas elab nõid, kes võib mõõduka tasu eest oma kliendid saata minevikku. Sõbrad Frederik ja Ricardo on asjast huvitatud ning nende ajarännuplaan peaaegu teostub. Üks sõber läheb aastasse 1500, teine hilineb ajarännu protsessile, aga vahepeal politsei laseb nõia maha. Frederik jääb minevikku lõksu, kuid pikal rännakul õpitud maagia ning sõbra Ricardo abil suudab ta kaasaega tagasi tulla, kuigi ta pole enam teps sama inimene kui enne.

Hästi lihtne lugu oli, midagi põrutavat polnud. Sügis ja nõiad ja Halloween, siis isegi võib lugeda. Kirjutatud täitsa tahedalt, ei jäänud kuskile toppama. Kuidas see hull sinna nõia juurde sattus või mis asjaoludel, jäi pisut lahtiseks, aga ühe korra lugemiseks täitsa neli pluss. Puänt oli hea.

2. Manfred Kalmsten. Aegade lõpuni.

Sõjas kannatanud ja kõik kaotanud Hasan ning Marekk hoiavad endal hinge sees kaubandusega, äri aetakse seaduse piiril või siis veel kaugemal. Saanud saadetise, mis on vaja sihtkohta viia, tekib kahtlus, et kas kaup on ikka aus ja oh kurjamit, kui tegelased leiavad end kesk inimkaubandust. Lasti hulgast leitud väike tüdruk Bella lööb küll nunnumeetrid punase peale, aga kas ta ikka on nii süütuke, kui paista laseb? 

Mahult selline jutustuse mõõtu tekstilahmakas on hea mitmel põhjusel: saab luua maailma, arendada tegevust ja kujundada tegelasi. Vähe sellest, Kalmsten on astunud siin veel ühe sammu kirjandusele lähemale. Rebida teema kaasaja päriselust, see ei ole ulmele just väga omane, kuid miks mitte katsetada. Eks see sõja teema on aktuaalne juba pikemat aega olnud, nii et mis seal enam jokutada. 

Ega siin kohanimesid väga ei kasutata, kui linnad Salakda ja Abda välja arvata, enamasti on tegevus kõrbes. Ent siiski, kõik viitab justkui Lähis-Idale. Algus oli veidi raske lugeda-harjuda. Nime Marekk kõlas ikka nagu eestlase nimi Marek, rõhuga esimesel silbil, aga hiljem panin rõhu sõna lõppu ja siis sobis juba paremini - MareKK. Ja muidu, sellised katkised tegelased, homoseksualistist endine laste kehalise õpetaja ja pere kaotanud 24 mees, no oli alles duo. Ja Bella metamorfoos, keeras täitsa laheda vindi peale. 

Toimetada oleks ju võinud teksti, interpunktisoon jättis soovida. Kuskil lõunamaises kohas söömas käimine, seal oleks tasunud kulinaarsusega rohkem hiilata, kui ainult jäätisega leppida. Ja korra käis läbi ka kriitikanool: "Hoolitsusest pakatavad riigid polnud konflikti sekkumisest saadik paistnud silma hoolivusega tavainimeste vastu", aga olekski imelik jääda lausa neutraalseks.Üldmulje on täitsa rahuldav, hea oli veel see, et autor ei näita näpuga, moraliseeri või õhuta patsifismi, lugeja ise otsustab, kas kirjutab alla või vaidleb vastu. 

3. Tim Hornet. Vaikus.

Joosepi kodus on nuhtlus nimega kärbsed. Need neetud väikesed putukad ei anna rahu hommikul ega õhtul. Ka tolmuimejaga nende püüdmine osutub ebatõhusaks, sest kärbsed kavaldavad Joosepi üle. Alles vaikus ja rahu toovad vabanemise neist mutukaist.

Pisut meenutas filmi Roheline miil, kus keegi vangivalvur puhus putukaid suust välja, ja siis üks M. Heinsaare novell tuli meelde, milles olid linnud, kes inimese seest hakkasid välja lendama, või oli see vastupidi, ei mäletagi enam, aga see selleks. Üldiselt Horneti varasemad jutud on mu jaoks olnud sellised loed ja unustad, aga see oli täitsa loetav ehk isegi meeldejääv. Olgu siis öeldud, et lühikest lühijuttu pole sugugi kerge kirjutada, seal on vaja kõik ebaoluline välja visata. Just selle teksti tihendamise kui võtte on Hornet, nõnda vähemalt näib, käppa saanud, mistap kiidan autorit. Jutt ise... no see on selline jäämäe meetodil kribatud asi, mõistujutt, kus lugeja peab ise midagi juurde mõtlema. Mis pagan nende kärbestega lahti oli, miks nad rahu ei andnud? Et siis jah, loodusega tuleb kompromiss teha. See äädikakärbeste asi oli hea mõte, pole vist eestlast, keda need ei ajaks närvi, et selline universaalne moment on ka jutul juures. Pakun, et olmeulme, küll mitte Bulõtšovi mõõtu, kuid tegumoelt sinna kanti küll.

4. Kristi Reisel.  Sinna, kuhu on astunud inimese jalg...

Aga kosmoses on veel kohti, kuhu pole astunud inimese jalg. Üks selline on planeet, millest siin juttu, pole sel ei nime, tegu ega nägu, aga ikka tikutakse sinna. Paraku ei suuda inimene seda endale väga lihtsalt allutada, aga vaja on ikka, kas või asja eest teist taga. Appi võetakse kassid, kes suudavad kohalikku faunat paremini mõista. Jutt ongi kassist Ruff, kes võetakse kaasa, skafander seljas, ja otsitakse kohti, kus elavad kohalikud umbid. Need on miskid vähe negatiivselt häälestatud tulnukad vms.

Neid loomalugusid on üksjagu kirjutatud, aga eks ma siis panen ka oma meeldimise sellelegi kassipildile. Algus oli huvitav, kekskoht läks liiga palju seletamisele, vähesele tegutsemisele ja lõpp vajus kuidagi ära. Mis seal ikka, ei ole ma selle ninnu-nännu-nunnu otsene sihtgrupp lihtsalt. Kuigi mõte, et kommunikatsioon on liikide vahel puudulik ja nõrgemat oleks viisakas kaitsta on ju sümpaatne. Iseenesest Kristi Reiseli näol on tegemist selle hooaja ühe lootustandvaima autoriga, kes avaldanud ka ühe tipploo "Nende enda tungival soovil" (Reaktor, juuli, 2023).

5. Erkki Kõlu. Unenägude käskija. 

Peategelane veedab oma päevi hullaris, suikunud unele, saab patsiendist väeülem, kes käsutab reaalusesse jõudnud sõdurid haigla personali ründama.

Ma ei tea, kuidagi meh! lugu oli, samas ega siin nüüd lugu kui niisugust õieti ei olnudki. Midagi hullumeelsuse luulude sarnast, ah et selline siis võikski olla see mõtteilm. Olgu siis nii. Selle oleks nagu keegi sõjaajaloolane kirjutanud. Palju on lahingute nimetamisi, alates spartalastest ja lõpetades Stalingradi piiramisega. Jube palju oli neid mõttetuid mõttepunkte... ja kohati puudusid jälle kirjavahemärgid sootuks. Kummaline stiil, hüplik, muutuv, fragmentaarne. Suuremat positiivset muljet ei jätnud. Ja mis motiivid võisid ajendada peategelast kättemaksule? No jah. Pärast raamatut "Lendas üle käopesa" on üsna raske midagi väga head hullumajast kirjutada, kuid proovida, seda ikka võib. 

Seekordne tabel, sulgudes üritasin alaliike määrata, ja ikka subjektiivselt, sai säherdune. 

1. M. Kalmsten "Aegade lõpuni" (düstoopia).

2. K. Reisel. "Sinna, kuhu on astunud inimese jalg..." (SF).

3. T. Hornet. "Vaikus" (õudus).

4. M. Looveer. "Ebaõnnestunud ajaränd" (õudus).

5. E. Kõlu. "Unenägudes käskija" (õudus).

Reaktor