Miikael Jekimov. Celestaali varjud.

 

Miikael Jekimov. Celestaali varjud.

Fantaasia. 2023. 324 lk.

Aasta algul ilmus Miikael Jekimovil Väikese Hipi Fondi abiga kaheksat ulmejuttu sisaldav debüütkogumik Celestaali varjud. Päris võõras see autori nimi mulle ei ole, kunagi olen ühe jutu temalt lugenud, aga ega ma tema tausta kohta nüüd küll midagi suuremat ei teadnud. Guugeldades leidsin Triin Loide tehtud intervjuu, kus küsimusele "Kes sa oled?", vastab Jekimov nii:

"Isa poolt eestlane, ema poolt korealane, olen kogu elu Annelinna kivimüüre esindanud. Erialalt olen rahvaluuleteadlane, eks tuleneb sellest, et just lood-jutud on alati läinud hinge ning soovin nende tähendust mõista. Töötasin pikalt keeltekoolis inglise keele õpetajana, nüüd olen Mänguasjamuuseumis teadur. Kirjutama hakkasin juba lapsepõlves – peamiselt tuntud muinasjuttude omi variante, hiljem sain teada et niimoodi see rahvajuttude vestmine käibki – eks see ulme juurde suunaski." (Reaktor, 2019/6) 

Jutud ise võib laias laastus jagada kolme rühma, kus esineb nii teadusulmet, fantasyt kui ka õudust ja muidugi nende segamist omavahel. Esimesed kaks on väikese krimihõnguga kosmoselood. Nimilugu "Celesataali varjud" räägib samanimelisel planeedil toimuvast untsuläinud kaubatehingust. Peategelane on endine kosmosepiraat, kes oma laevale varuosade otsimise käigus saab praak kauba. Leidnud müüja ning hakanud aru pärima, et miks siis nii tegid, lastakse müüja maha ja algab kassi-hiire mäng.

Oli hoogu ja actionit selles loos, aga midagi jäi puudu või oli üle, ei oskagi täpselt öelda, et mida, mõju oli lihtsalt... keskpärane. Lõpp jäi samuti pisut lahtiseks, pahalane pääses minema, aga võib-olla tuleb sellele loole veel järg. Ja naistegelane kõrvalosalisena jäi liiga pinnapealseks. See eest peategelase arengut on proovitud edasi anda, et endine relvakangelane proovib sõnadega asju ajada. Maailma paremaks muutmiseks tuleb alustada muutmist endast, võiks selle loo moraal olla. Ent hea oli loodud maailm. Kui sellele jutule tehtud Liis Rodeni kaanepilt, mis on lausa võrratu, kõrvale jätta, siis meenutas see ärimeeste kaubitsemist 90ndate alguse Tallinna Kadaka turul ja Kopli linnaosa oma ebasõbraliku õhustikuga. 

"Õhupuudus" on ka kosmoselugu, siin on peategelane, ah, ma ei hakka nende nimesid enam otsima, ühesõnaga, üks politseinik peab lahendama juhtumi Veenuse kohal hõljuval laeval. Keegi poolemeelne laseb seal hukkuda süütutel inimsetel ja... juhtum saab igatahes lahendatud.

See oli juba parem lugu kui esimene. Täitsa lahe oli see, et üks positiivne uurija oli kujutatud kui viimane tropp. Ma väga krimi ei loe, aga selline uurimist takistav juurikas, kes suutis mulle närvidele käima hakata, oli üks paremini välja tulnud kõrvaltegelasi Jekimovil. Holmes`l oli ka ju inspektor Lestrade.

Järgmised kolm lugu "Ortoni isevärki avantüür", "Koiduaeg sadamas", ja "Tynehallow` rauad" kuuluvad aurupungi tsüklisse ja kulgevad ühes maailmas, milleks on viktoriaanlik sõjast räsitud Inglismaa. Esimeses jutus seikleb noor madrus väikese tüdrukuga läbi linna ja otsib lapsele lähedasi ja teeb arved klaariks oma minevikuga; teises kannatab väljapressimise käes geyst poliitik; kolmandas tuleb tegemist teha kurjamiga, kes seisab enda arvates rahutute tööliste eest.

Pean seda troikat nõrgimaks siin kogus. Hea on, et autoril on ambitsiooni, aga kui libastutakse algaja ämbrisse - paljusõnalisus - siis ei jäta see kuigi head muljet. Toimetaja oleks võinud teha halastuslasu ja jätta viimase jutu välja, sest klassivõitlusest on sotsrealismi ehk nõukaajal kirjutatud lademetes ja, mis seal salata, kordi paremini.

Kogumiku parimad palad on viimased kolm - "Vahetatud lugu", "Sõnad öötaeva all" ning "Muld ei hoia".  Esimesed kaks on sellised mõistu- muinasjutud ja viimane õudusesugemetega piibujutt külas last kasvatavast üksiemast. Mis neist lühijuttudest ikka ümbervesta, neid tasuks ise lugeda. Võrreldes alguse otsa juttudega on siin ikka asi liikunud paremuse suunas, näib, et fantasy alal on Jekimov end leidnud.  

Puudust tundsin ees- või järelsõnast, aga see ei puutu enam autorisse. Isenesest lugude järjekorda arvestades on raamat hästi kokku pandud. Jutud olid erineva tasemega, ja keegi teine arvaks neist kindlasti midagi muud, kuid lugemist ma ei kahetse. Debüüdi kohta oli siiski positiivset piisavalt. Usun küll, et kui nii edasi läheb, võib Jekimov veel meeldivalt üllatada.


Loterii

Goodreads

BAAS (Ortoni isevärki avantüür)



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

August Gailit. Toomas Nipernaadi.