Veiko Belials. Kogu maailma valgus.
Veiko Belials. Kogu maailma valgus.
Fantaasia. 2013. 272 lk.
Täitsa mõnus jutukogu. 22 juttu teadusulmet, neist kaks J.J. Metsavanaga kahasse kirjutatud on piisav kogus, et mitmeks õhtuks lugemist jaguks. Tegelikult on neid kaasautoreid siin mõistagi rohkem, aga ega ma kõiki muidugi ära ju ei tundnud. Mis iganes see meetod on (intertekstuaalsus?), kui teistelt midagi laenatakse, leiab siin halastamatut kasutust. Kui ma ei eksi, peaks see olema vana postmodernismi võte, kuid Belials paneb selle tööle ja oh imet, see töötab. Eks ta ole, sõnaga tuleb kokkuhoidlikult ümber käia, ning ulmega on veel see hea asi, et sealt on, mida võtta, ja olmest samuti. Need vähesed, keda ma ära tundsin, olid tegelased alates muinasjuttudest ja lõpetades Clarke`i Kosmose Odüsseiaga. Üsna lai palett. Korra isegi guugeldasin, et kes see Ellen Ripley ikka oli. Piisas pildi nägemisest, et ära tunda filmi Alien kangelanna Sigourney Weaveri kehastuses. Belialsi miniatuuris on tal küll väike, kuid see eest kandev roll astuda vastu kurjusele.
Ega siin nuriseda suurt pole, kui üldse midagi ette heita, siis oleks võinud kirjutada pikemalt, et mis edasi sai. Seda küsimust jõudsin endale esitada ikka mitmeid kordi loo lõppu jõudes. Tea nüüd, kas see ongi eesti ulmele omane, et mingi jätkusuutlikkus on lugudesse juba eos sisse kodeeritud või mis, aga harjumist tahtis see küll. Positiivse poole pealt tasub mainida huumorit, autor soovitab korduvalt - ärgu võetagu tema jutte liiga tõsiselt. Nõus. Paraku on aeg edasi läinud, kogumik ilmus kümme aastat tagasi ja need venelaste a la maika väel köögis viina viskamis naljad kipuvad tühjaks jooksma, seda mitte autorite süül vaid... see sõda.
Veider küll, aga Eestit mainitakse vaid kahel korral, tuues esile digivõimekuse, ikkagi e-riik. Lugemist hõlbustas veel tehnoloogiliselt detailseks mitteminek, on küll kosmos ja küber- ja tuumapunki, aga see on suht arusaadavalt serveeritud. Keskmes on ikka inimene oma eetiliste valikutega rõhuga sõnal vabadus. Kui midagi ühist otsida, mis on mõttetu tegevus, sest lood on üsna erinevad, siis mitmed jutud on kui hüvastijätt Nõukogude Liiduga. Aga ei puudu ka tulnukad või lihtsalt üks meeleolukas pilt Bradbury jälgedes. Päris esimeseks raamatuks ulmega tutvumisel pole võib-olla kõige parem valik, mõned nüansid võivad jääda tabamatuks, kuid juba üht-teist kogenule on see kogumiks meeldiv maiuspala.
Eesti Päevaleht (katkend raamatust)
Kommentaarid
Postita kommentaar