Minu isa luulud
Minu isa luulud.
Koostanud Joel jans ja Jüri Kallas.
Gururaamat. Lümanda, 2023. 358 lk.
Ulmeguru sarja neljandas raamatus pakutakse lugemiseks 17 pala aastaist 1953-1989. Et tegemist on Nõukogude Eestis ilmunud lühiproosa valikuga, olin juba aegsasti teatud eelarvamustega varustatud, aga... läks paremini. Arvasin küll, et punapropat hakkab lendama kahte lehte, kuid midagi hullu ei olnud. Tõsi, esimeses jutus on veel V. Beekmanil keski partorg sinna teiste sekka ära eksinud, kuid 50ndad oli üldse üks jube aeg. Peale kroonukirjanike A. Jakobsoni ja H. Leberechti ei oska sellest dekaadist kohe hoobilt kedagi nimetadagi, aga nüüd on lühiproosas jutuga "Kiired maailmaruumist" ka sõjajärgse ulme sünniaasta paika pandud. Lugu ise viib Lõuna-Eestis asuvasse laboratooriumisse, kus noorel keemikust peategelasel tuleb hakata tuumaenergia peidetud saladusi uurima. No tõesti, kas ei ole see tükati aktuaalne teema veel tänasel päevalgi. Ent kõik ei laabu nii kuis peaks, omakasust pimestatud professor tahab uue leiutisega põgeneda läände, aga tema teele satuvad ületamatud takistused. Eks ta selline, lõpp hea - kõik hea, teadusliku fantastika lugu on, mille puhul silmi häbi pärast maha ei pea lööma. Ja need nored seal, poiss ja tüdruk, jah, neist sai hiljem paar.
Üks meeldejäävamaid oli Rein Saluri hoogne jutt "Krahvi poeg" (1968), kus militsionääri eest ei pääse pakku isegi paraleelmaailma lipsates. Kui lühemates lugudes ei ole tegelased alati väga kaasahaaravad, sest fookus on kuskil kaugemal, ideel, süžeel või kuskil mujal, siis Salur pani küll kohe huviga lehti keerama. Kuidagi ei tihanud pooleli jätta. Võimalik, et ta oligi hea kirjanik, pole ta teisi asju eriti lugema sattunud. Üks asi on siin muidugi taust, kes nõukaaaegse absurdiga rohkem kodus, võib neist juttudest varjatuid tasandeid leida rohkem kui otsesõnu öeldud.
Paar päeva pärast raamatu lõpetamist hakkasin sisukorrast näpuga üle laskma ja pidin kahetsusega tunnistama, et mõni lugu enam polnudki meeles. Mis parata, kui autor ei kasutanud võimalust kirjutada laadis "näita, ära räägi", siis need jutud kauaks minuga kaasa ei tiksu. Kuid üldmulje antoloogiast on positiivne, siin oli nii nukramaid kui ka rõõmsamaid lugusid. Siit leiab nii olmelist ulmet kui ulmelist olmet, tuntud kui tundmatuid autoreid, meesautorite kõrval ka naisautoreid. Ja Liis Rodeni loodud kaanepilt on täitsa äge, kuidagi retro ning ajastutruu. Mis ulmes viimasel ajal toimub, ma väga ei jälgi, pole aegagi selleks. Kuid tundub, kui meenutada kirjastuse Fantaasia reklaame, et eelmise sajandi anglo-ameerika ulmet on tabanud teatud mõttes renessanss. Midagi halba ma selles ei tähelda, ja silmaringi avardamise mõttes oli tore kogemus ka "Minu isa luulude" lugemine. Soovitan.
Kommentaarid
Postita kommentaar