Kir Bulõtšov. Professor Kozarini kroon.
Kir Bulõtšov. Professor Kozarini kroon.
Koostanud, tõlkinud Joel Jans, Jüri Kallas ja Veiko Belials.
Gururaamat. 2023. 268 lk.
Lugeda vene ulmet praegu, s. o. 2023. aasta varasügisel, oleks nagu luurele minek vaenlase tagalasse. Seal ei või kunagi teada mis on mis, kes on reetur ja keda tasub usaldada. No õnneks tõlkevalimikus filter töötab ja Gururaamat on ses suhtes kindla peale minek. Kuraditosin juttu 70- ja 80ndatest Kir Bulõtšovi kodanikunimega Igor Možeiko (1934-2003) mahukast loomingust on küll ainult käputäis tervikust, kuid kenakese ülevaate suudab valik ometi anda.
Kui multifilm "Kolmanda planeedi saladus" jättis mulle lapsepõlves sellise toreda `hea võidab kurja seiklusjutu` mälestuse, siis ma ei teadnudki, et see oli ulme, lihtsalt oli äge lugu. Ka seda kogumikku saab lugeda ilma ulmeteooria üle pikalt mõtlemata. Kuidagi sundimatult tekib mõte, et ulme oli autorile pigem vahend kui eesmärk. Asjata ei kasutata sissejuhatuses sõna olmeulme, mis ühendab need ühe maailma kaks eri mannert sujuvalt üheks kokku. Kuna autor elas üle karmid ajad Nõukogude Liidus, on täitsa loomulik, et tema kaasaeg kippus jutte mõjutama. Võib vaid mängida mõttega, mis oleks Bulõtšovist saanud, kui ta oleks elanud nt sõjajärgses Rootsis - vb luuletaja.
Igatahes, olgu kuidas on, aga avalugu "Kas ma räägin Niinaga?" kujutab standardolukord nõukaaegses kortermajas. Minajutustaja helistab, kõne satub nii valesse kohta kui ka aega, kuigi vastab õige nimega kodanik. Ja kui vastaja on parasjagu sõjaaegses nälgivas linnas, siis...
Natuke meenutas ühte teist Bulõtšovi juttu, "Rike liinil" ajakirjast Noorus (1974/3), mis oli vähe süngem kui seesinane. Samas, ega nüüd suuremast parteilisest helgusest pole autori puhul samuti põhjust rääkida. Selle Niina jutu juures jäin jälle mõtlema, kas 72. aastal oli elu juba nii hea, et ühe väikeametniku kodus leidus Kuuba sigareid, külmikus Maroko sardiine ja poest sai Prantsuse kana. Aga see kõik oli ikkagi Moskvas.
Nimilugu "Professor Kozarini kroon" viib kuskile äärelinna suvilarajooni. Mees leiab vidina, mille abil lugeda abikaasa mõtteid, aga need ei olnud päris need, mida mees oodanuks.
Koos Niina looga on need kogumiku tipud, no tõepoolest, loed ja heldid.
Ülejäänud jutud polnud sugugi kehvemad, kuid esimese lugemisega jäid need kaks eredamalt meelde. Eks leidus satiiri ja kurjustamist ka. Mitmes loos on tegelased moel või teisel seotud instituudiga, Bulõtšov ise oli ajaloodoktor. Ei imestaks üldse, kui mõni kolleeg võis end prototüübi taga ära tunda, kas või too sibula ja tolmu järgi lõhnav professor jutus "Nõukogude rahva ühtne tahe".
Väga põhjalikult on saatesõnas võtnud autori loometee kokku Jüri Kallas. Teadupoolest on vene ulme suur nagu ookean, seega oleks soovinud lugeda pisut taustsüsteemi kohta, mis suunad olid tekkinud, kes olid tegijad jne. Praegu on küll tubli töö ära tehtud, aga Bulõtsov seisaks nagu üksi keset õlimaali, kus puudub taust ning maastik. Kuid iseesenesest on tegemist korraliku ja tõsiseltvõetava jutukogumikuga, mida ei ole häbi ega piinlik lugeda ka aastal 2023.
Kommentaarid
Postita kommentaar