H. P. Lovecraft. Ulmad nõiamajas.

 

H. P. Lovecraft. Ulmad nõiamajas.

Tõlkinud Iris-Barbara Jeletski, Mart Kalvet, Priit Kenkmann, 

Leo Metsar ja Silver Sära.

Koostanud Raul Sulbi.

Viiking. 2022. 324 lk.

 

Õudust on sügisel ikka paslik lugeda, eks seda võib muul ajal ka teha, aga talvehakk oma valdava pimedusega on kuidagi eriti sobilik periood. Ja kui juba õudust kogeda, siis valisin tuntud kirjaniku, Howard Phillips Lovecrafti (1890-1937), eelmise aasta lõpus ilmunud valikkogu "Ulmad nõiamajas". Kokku leiab siit kaante vahelt kümme teksti, viis neist avaldatakse esmakordselt eesti keeles, ülejäänud on juba varemgi ilmunud maakseelsena. Võib-olla suurim üllatus oli see, et juttude sekka on sattunud siia kaks luuletust. Õuduskirjanik ja luuletaja...hm, miks mitte, kui sulg jookseb ja fantaasia lendab, aga mul jooksid need värsid, kõrvutades pikemate juttudega, paraku mööda külge maha. 

Lühiromaani "Hullumeelsuse mägedes" võib õigustatult pidada selle kogumiku selgrooks. Just siin avab autor oma nägemuse nendest "võõrastest", kes on siia maailma sattunud kuskilt galatkitka äärealalt ning elasid Antarkikas. Ühtlasi annab see jutt aimu Lovecrafti käekirjast ja võtetest, mida hiljem kohtab ka teistes lugudes. Kordamine ei ole siin patt kui niisugune kirjutamistavade vastu, vaid pigem näide omaksvõetud hoiakute hoidmisest, stiilis püsimisest. Ei ole harvad juhtumid, kus asjaosalised kohtudes jubedustega kaotavad meelemärkuse või lähevad hulluks, samuti on omal kohal ootamatu pööre lõpulõigus. 

Olgu pikemate juttudega kuidas on, aga mu isiklikud lemmikud olid siin sedapuhku lühijutud "Kõrvalseisja", "Pilt majas", "Nimetamatu"  ja jutustused "Aegade hämarusest" ning nimilugu "Ulmad nõiamajas". Kuna tekstid on kirjutatud pea sajand tagasi, siis oleks naiivne arvata, et need suudaksid väga konkureerida tänapäeva lugeja ootustega, kes on pealegi filmidega oma maitset juba karastanud. Ja kui päris elu suudab pakkuda õudust juba taluvust proovile panevas koguses, siis võib-olla ei tundugi H. P. L enam verd tarretama panev autor. Aga lõpuks oleneb vastuvõtt lugejast ka, kellele läheb korda, kellele mitte. Minu arvates on raamat õnnestunud, iseloomustada võiks seda väljendiga - maheõudus. Ent siiski, mida ma nautisin, olid Tiit Pähnapuu illustratsioonid, lugude ülesehitus, loogiliusus, olgu või irratsionaalne ning mõistagi autori stiil.  

"Pilt majas"

"Õudusteotsijad käivad kummalistes ja kaugetes kohtades. Nende päralt on Ptolemaioste katakombid ning kaljudesse uuristatud mausoleumid jubadais paikades. Nad ronivad kuuvalgel Reiniäärsete varemeis kindluste tornidesse ning komberdavad alla mustadest ämblikuvõrkudest treppidest Aasia unustatud linnade laialipillutatud kivide vahel. Kummitav mets ja kõle mägi on nende pühamud, ning nad jõlguvad ümber süngete monoliitide asustamata saartel. Ent tõeline hirmugurmaan, kelle jaoks iga uue kirjeldamatu võikusega kaasnev erutusvärin on olemasolu õigustus ning eesmärk omaette, hindab kõige enam igivanu, üksildasi talumaju Uus-Inglismaa vähekäidud paikades, sest seal saavad kokku tugevuse, üksilduse, grotesksuse ja ignorantsuse sünged elemendid, moodustades nii perfektse koleduse." (lk 262)