Manfred Kalmsten. Götterdämmerung.
Manfred Kalmsten. Götterdämmerung.
Fantaasia. 2023. 270 lk.
Oli pime ja tuuline sügisõhtu ning kesklinnas asuvas toimetuses võttis maad vaikus. Isegi ületunde harrastav jässakas vabakutseline valvekriitik, Kibu Vits, kes muidu sirvis lugejakirju, oli läinud. Juba lõuna ajal teatas punapäine sekretärinna, Õie Lill, et tal on kodus veeavarii, ja nii nad siis, ühes kaasa võetud veinipudeliga lahkusid. Üksi peatoimetaja oli veel sel hilisel tunnil kohal, kui korraga kõlas nõudlik koputus ja ukse vahelt litsus end sisse kärsituvõitu nooruke autor, hõlma all avaldamist ootav käsikiri, ise näost sama sünge kui see saatuslik õhtu. Võõrustaja võttis külalise lahkelt vastu, pakkus kohvi ja suunas noorukese kirjanikuhakatise toimetuse pikale pingile istuma ning vaatas lootusrikkalt seinal rippuvat kalendrit, mis näitas aastat 2020.
Kas see just täpselt nii oli, kes seda enam... ja sel pole ka suuremat tähtsust, kuid olgu siis mainitud fakt, et kõik oma raamatud on Manfred Kalmsten avaldanud kirjastuses Fantaasia. Järjestloe tuleb säherdune: "Raske vihm" (2020), "Kaarnalaul" (2021), "Täheraua saaga" (2022) ja Götterdämmerung (2023). See viimane on sarnaselt esimesele jutukogu, millesse tükati on ammutatud ainest teisest ja pandud üks lühikokuvõte kolmandastki raamatust, ehk siis, kõik nad on omavahel natuke suguluses.
Siin kogus olevad kaheksa pala on üksteisega võrreldes pigem erinevad kui sarnased, seda nii mahult, mõjult kui ka liigilt. Näikse, et Kalmsten on suur fanatsy fänn, ja Põhjala saagadest saadud inspiratsiooni on töödeldud üpris usinalt. Et lühemalt teha, ei hakka pikemalt lugusid ümber jutustama, aga kui tagantpoolt tulema hakata, siis, kas kõige nõrgemad, aga minust suurema kaarega möödunud jutud olid ka paraku kõige lühemad jutud. "...Tuli on igavene" oli tellimustöö, nagu autori sissejuhatusest meelde jäi. Lugu räägib kellestki valitsejast, kes ei leidnud hingerahu ei siin ega sealpool elavate riiki. Ilmunud on see kunagi veebiajakirjas Reaktor (2020/10). Võimalik, et olen seda sealt isegi lugenud, aga ei jäänud tookord eriti meelde ega äratanud ka seekord suuremat vaimustust. Teisest kehvema otsa jutust "Kuid tugevaim on armastus" oli mul natukene kahju. Hea hakatus on toodud ohvriks usuküsimustele. Soolapuhumisega elatist teeniv mees tahab saada surematuks, aga üritusest ei tule midagi välja, tegevusse tuuakse veel sisse Lutsifer koos vennaga, no jah. Sellest oleks saanud satiirilise humoreski esoteerika võidukäigu vastu, aga läks nagu läks.
Teise gruppi jäid tahedad palad. Kilkama ja kelkima ei pannud, aga korra lugemiseks, miks mitte. Esimeses jutus sai lugeda, kuidas üks ärapõlatud naine saab võluvõimed ("Igaviku äärele"); teises, laheda aurupungi vaibiga loos hakkab endine eliidi prostituut õiglust jalule seadma ("Vari Albatrossosel"); siis on üks postapo lugu pärast mingit kliimakatastroofi, kus keegi naine võtab oma elupäästjalt tänutäheks viimse elulootuse ("Lohe neelas päikese alla"); viimases jutus saab üks naine teada, kes tema elukäiku on muutnud "Kaarnasüda". Ja see lugu on ühtlasi tausta avamine üle-eelmise raamatu juurde "Kaarnalaul", kus mõned otsad jäid lahti.
Nagu näha võib, on õrnema soo esindajatel Kalmsteni loomes kanda äraütlemata täthtis roll. Võiks lausa öelda, et autor heroiseerib naisi. On, kuidas on, kuid püksid on naistegelase jalas, vähemalt niikaua, kui need jalas püsivad, sest nunnaelu on neile sootuks võõras. Jah, siin raamatus leidub erootikat, sestap vast nooremale lugeja ei tihka väga heldekäeliselt seda soovitada. Viimased kaks lugu on ses suhtes eriti tiined, ehkki mitte tiinekad. "Valrafn" räägib sama loo, oma saatusega võitlevast pooljumalast kuskil kaugel põhjas viikingite ajal, millest räägib raamat "Täheraua saaga". See ongi eelmise lühiromaani algne mustand, kuid tiheda lühiproosa lugejale täitsa paslik lugemine. Viimases jutustuses "Götterdämmerung" saab kapata Odini endaga läbi aastasadade tänapäeva Tartusse välja. Ja et vahepeal tuleb rinda pista ristiusu ja muude lojustega, ei vähenda sugugi lugemiselamust. Kalmsten ületab end ja üllatab mindki selle jutuga. Hea töö.
Jääb mulje, et Götekas on ainuke jutt, mis on siin kogumiku tarbeks kirjutatud, teised on kuskilt võetud-laenatud, kas juba varem ilmunud või lihtsalt vahejutud. Kindlasti on autoril hea oma tegelasi luua, neid loost loosse virgutada, kuid lugeda on seda jube tüütu. Kalmsteni puhul peaks tema eelmiste raamatute vahele panema lipikud, et nüüd tuleb siit ja nüüd sealt juurde lugeda, aga nii ei sa ju rallit hästi sõita. Kurb küll, aga tervikut ei tunneta autor veel piisavalt, kuid seda oskust annab loodetavasti viimistleda. Iseneesest kirjutada Kalmsten oskab. Ämbrid on ilmselt läbi kolistatud, on ka aeg. Tema ei alusta oma juttu kulunud klišeega "Oli pime ja tuuline õhtu", vaid asendab selle hoopis lausetega: "Sadas lahingujärgset vihma ja hall piiskade müür varjas inimsilma jaoks kogu vaatevälja kaugemal kui mõni samm. Need rasked piisad olid peletanud eemale isegi kaarnad, need lahingulõpu pidusöökide valitsejannad. Kõik peale ühe." (lk 100, "Kaarnasüda")
Mõned möödapanekud väljaarvata, mis ma panen paljuski oma maiste arvele, on raamat korda läinud. Ei jätnud ükskõikseks ka Liis Rodeni kaanepilt, hea tase. Meelelahutus, mida sissejuhatuses lubati, sai pakutud.
Kommentaarid
Postita kommentaar