Heli Künnapas. Saatmata kirjad.

Heli Künnapas. Saatmata kirjad. Heli kirjastus. 2017. 126lk.
LV 8. 100% naistele!

Koos majaga saab Miia päranduseks mälestused, millest ta, nagu selgub, pole veel üle saanud. Tegelikult oli kõik juba ammu paika loksunud, või siiski? 35. aastasel Miial on olemas kõik, nii abikaasa, kaks last kui ka tantsukool. Aga siis ilmub välja kooliaegne poiss-sõber ning „suhe” jätkub sealt, kus see pooleli jäi.

Miia on loomeinimene, tema mees aga ei ole seda mitta. Pole siis ime, et aeg-ajalt on õhus elekter. „Laval ei saa särada, kui samal ajal mõtled pesemata nõudele või maksmata arvele.” (lk15) Kohtumine eks-poiss-sõbraga võiks ju pakkuda lohutust. Korraks see isegi nagu seda juba on, tuleb ette isegi vooditseen, ohoo! Kas vana arm ka roostetab? Ei. Aga siis meenuvad jälle argipäev ja abikaasa koos lastega.

Kuid lõpuks saadakse ikka sellest rööprähklemisest välja. Udu hajub, kontuurid võtavad selgemad jooned. Tegelikult on raamatu point täitsa huvitav, portreteerida naist, aga teostus...

Millega ma nüüd ära olen rikutud, ei oskagi öelda, kuid kõik näis kuidagi väga kiiresti kulgevat. See ei ole küll põhjus nurisemiseks, formaat võis ju seda tingida. Sootuks raskem on aga leppida lõpuga, mis läheb ikka täitsa lappama. Loodan, et asi on minus, kes alati ei mõista loomeinimesi.
Esialgsest minavormis meeleheitel pihtijast saab justkui keegi sententse pilduv terapeaut vms. Viimane lehekülg muutub lausa loosunglikuks. Nii võib sealt lugeda „Minevik on meiega alati kaasas, kuni... sellega rahu teeme.” (lk117) Võimalik, et asi on televisioonis. On üks sari „Pilvede all”, kus samuti Inga Lunge loeb lõpus elutarkusi, no jaa aga, mis sobib tv-sse, ei pruugi passida raamatusse.

Kui nüüd lõpp välja jätta, raamatu enda lõpp on tegelikult hea, siis on Heli Künnapas kirjanik, kelle raamatuid soovin edaspidigi lugeda. Midagi temas on.


Meeldib lugeda

Margit Peterson

Naistekas.delfi.ee

Minu ilus elu maal. blogi

Räägime raamatutest

Raamaturiiulike

Loetu kaja

Hyperebaaktiivne