Karl Pajusalu. Eesti keele 100 aastat.

Karl Pajusalu. Eesti keele 100 aastat. Post Factum. 2019. 192lk.

Maailmas peaks olema laias laastus umbes 4000 keelt. Mitte kõik nendest ei ole saanud riigikeeleks, paljud on kahjuks hävimisohus või üldse lakanud olemast. Kuid eesti keele üle võib küll uhkust tunda. See on see, mis moodustab osa eestlaste identiteedist. Kuigi eesti keel levis Läänemere ääres kaugelt varem kui viimased 100 aastat, annab „Eesti keele...” kena ülevaate möödunud sajandi jooksul aset leidnud keeletegudest, kui nii võib öelda. Nagu teadlasele kombeks, ütleb autor juba eessõnas ära, et siit raamatust saab ainult pealiskaudselt asjadest aimu. Kellel suurem huvi, neil soovitatakse uurida Raimo Raagi raamatut „Talurahva keelest riigikeeleks” (2012) ja Reet Kasiku „Stahli mantlipärijad. Eesti keele uurimise lugu.” (2011).

Keel ja riik, kes neid suudaks lahuta, eikeegi. Nii on need kaks abtrakset mõistet tihedalt põiminud läbi sajandi. Suurim sündmus oli mõistagi Eesti Vabariigi väljakuukulutamine 24. 02. 1918. Kuid ka sellele eelnesid erinevate seltside (nt Eesti Kirjameeste Selts, 1872.) asutamised. Mainimata ei saa jätta ka Tartu Ülikooli, kus hakati 1919. aastast järk-järgult üle minema eesti keelele.

Ei ole vist ühtki selle sarja raamatut, milles poleks mainitud sõda. Nii lõikas keele loomulikus voolusängis kulgemise läbi Teine ilmsasõda ja hilisem Nõukogude okupatsioon. No mis süüd küll võis olla nt Elmar Muugil (1901-1941, üks olulisim keelekorraldaja), et ta Siberisse viidi? Samas on ka üldteada fakt, et paljudel keeleuurijatel ja kirjanikel õnnestus põgeneda Läände. Suurimad väliseestlaste kogukonnad on Rootsis, Kanadas, USAs ja Austraalias. Oli vist Hemingway, kes ütles, et igas sadamas võib kohata eestlast, ja tal oli õigus. Kuid võrreldes eesti kirjandusega läks eesti keelel venestamiskampaanias veel lihtsalt. Vene keel ei saanud Eesti riigikeeleks ka rasketel aegadel, millest on läbi tuldud.

Kas tänasel päeval peaks muretsema inglise keele sissemurdmise pärast, sellest autor ei räägi. Ilmselt ei ole siin suuremat ohtu. Järjepidavalt antakse välja uusi sõnaraamatuid, uuritakse murdeid. Ka internet oma veebisõnastikega (keeleveeb.ee; sõnaveeb.ee) aitab kaasa eesti keele püsimisele. Kuid tõsi see on, et keelt peab hoidma.

Et keel on samas ka pidevas muutumises nagu elu ise, siis võib selle postituse siinkohal lõpetada ühe asjakohase tsitaadiga.

Näide Henrik Visnapuu artiklist „Miks me pooldame keeleuuendust” (1929, lk3).

„Keel ei ole väärtus omaette, vaid abinõu yldiseks mõtete väljendamiseks ja ilukirjanduslikuks loominguks. Hää viiul ei mängi iseenesest ning hää keel ei loo iseenesest suurteost, aga hää viiuldai ja hää viiul ning suur kirjanik ja täiuslik keel annavad tulemusena võrratut. Eesti keeleuuendus on kirjandusliku väljendusinstrumendi, keele, kvaliteedi tõstmine, tooni puhastamine, jõu- ja varjundirikkamaks tegemine ja viimistlemine. Seepärast kirjanike enamik täies teadmises pooldab keeleuuendust kui oma parimat ja ustavaimat abimeest. Keeleuuendus on paratamattus käesoleval hetkel.” (lk52).