Juhan Peegel. Ma langesin esimesel sõjasuvel.



LV 52. Sellise Eesti kirjaniku teos, kel on 2019.a ümmargune juubel.

Juhan Peegel. Ma langesin esimesel sõjasuvel. Eesti Raamat. 1979. 172lk.

„Meie elu on julmalt kitsas ja ebainimlik: me oleme marsil, me kaevume, me tulistame, meid tulistatakse, me matame oma surnuid ja saadame ära haavatuid. Me vaatame maastikku mitte kui inimesed, vaid kui sõdurid: siin on hea varjuda, siin on hea tulepositsioon, siin on kena koht vaatluspunktile, siin saab hobuseid joota. Ilus ilm on muidugi hea, aga see võib kaela tuua saksa lennukid, seepärast on veel parem sombus ja pilvine taevas.” (lk 134)

Juhan Peegel (1919-2007) nimetab seda romaani fragmentaariumiks, mida see oma lakoonilisuses kahtlemata ka on. Mälestused territoriaalkorpuse reamehe silmade läbi 1941.a. suvest Pihkva oblastist, nagu ülaltoodud lõik, mõjuvad veel aastaid hiljemgi rusuvalt. Sõda on sõda – koletu, võigas, toores. Selle kõige keskel tuli ellu jääda, koju jõuda, aga paljud jädki...

Leidsin Haapsalu raamatulaadalt teiste hulgast ühe väikese raamatu. Nüüd vaatan, et LV grupis on seda juba mitmeid kordi arvustatud, mis siin ikka lisada. Raske uskuda, et selline väljaanne sai nõukaajal ilmuda, kuid imesid juhtus isegi tol ajal. Ning kuidas Juhan Peegel sõna valdab, jaa, see on nauding omaette.

„Kolonn sõitis väga vaikselt üle silla” (lk36)

Klassikaraadio (järjejutt)

Eesti Päevaleht

Raamatukodu

Raamatuklubi

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas daamiga vallatle
Lisateave