Tony Blackplait ja Cat Bloomfield. Eesti Punk 1976 – 1990.
Tony Blackplait ja Cat Bloomfield.
Eesti Punk 1976 – 1990.
Varrak.
2009. 400 lk.
Lühidalt. Punkrocki lainel olles võtsin järgmiseks ette selle üllitise. Põhimõtteliselt on siin jutt samast perioodist, millest sai lugeda raamatust „Haaknõela külm helk”, (Kunst, 2012). Suurim erinevus on ainult taseme vahes. „Haaknõela…” raamat oli vist kirjastusse viidud suvel, kui toimetaja oli puhkusel. „Eesti punk…” on aga hoopis teine tera, väljaannet on toimetatud selle sõna parimas mõttes. Lõigud on pikemad ja välditakse otsekõnet, tekst mõjub kuidagi lugejasõbarlikumalt, kui nii võib öelda. Ega „Haaknõel… ” ole ka halb raamat, oma nurga alt nad isegi täiendavad teineteist, kuuluvad ühte ja on ühe asja eest väljas.
Pisut faktipuru. Kui juba pungi algusest ENSVs märkmeid teha, siis tuleb kuskile vai maasse lüüa ja paar märget kirja panna. Niisiis: esimesed punkarid olid siinmail Aleksander Müller ja Irwin Art ning 1. punkbänd oli Sm. Aladdin ja Lord McIntoch aastast 1976. Sõna „punk” kasutati esmakordselt 9. septembril 1983 ajalehes „Sirp ja Vasar”, kui Joel Sang registreeris lendlause „Punk on lahe”.
Et just läbi muusika see liikumine kõige aktiivsem oli, siis tekkis bände nagu pohli pärast vihma. Suurem osa asutati koolis õpingute kõrvalt ja enamus neist lagunes juba enne suurele lavale jõudmist. Raske uskuda, aga Jan Kaus on teinud 1990. a. punki kollektiivis J. P. P., millest ei ole suuremat jälge kuskile kahjuks jäänud. Kuid mõnest jälle on, kellel verevahetus sai valutult üle elatud, kütab veel tänase päevani edasi (Singer Vinger).
Teada on, et naised ja rock kokku ei käi, neile lihtsalt ei lähe see muusika peale, rääkimata pungist. Kuid 1980. a. juhtus Tallinnas midagi ennekuulmatut, asutati ainult tüdrukutest koosnev punkbänd Saudi-Araabia. Mida kõike ei ole tehtud, Jeesus Maria! Aga jah, nii meenutuse korras oli huvitav lugeda kas või sellest, et kuidas see jalgpallimats Eesti Raadio ja Eesti Televisooni vahel 1980. aastal käest ära läks, kui Propeller esines. Samuti Rock Summeri muljed on omal kohal nagu mälupulk lauaarvuti ribide vahel.
Veider paradoks küll, aga kui pungil hakkas 80ndate lõpus hästi minema, Villu Tamme käis Soomes lindistamas jne, siis hakkas see esimene laine mööda saama. Suurem missioon, kukutada riik, kuulutada välja anarhia võis ju pungi eesmärk olla, aga NLi kokkuvarisemisega hakkasid puhuma hoopis teised tuuled. Välismaa nihkus järjest lähemale ja õhus oli tunda vabadust.
Eraldi pean veel kiitma raamatu fotokollektsiooni. Kas just suurem enamus aga pooled pildid on teinud Urmas Lange. Kohalikud artistid väga staaritsema ei ole siiski kippunud ja tänu sellele on pilte ikka iga võimaliku nurga alt klõpsitud, see annab muidugi tublisti juurde. Lugesin, olen rahul, soovitan.
Lõputsitaadi valisin Hendrik Sal-Sallerilt: „Kui Sven oli ära, me Genekat ei teinud. Ma tegin mingeid muid huvitavaid projekte. Näiteks ansambel „?” ja muid lollusi. „?” oli pungibänd ja selles bändis sain Mihkliga (Mihkel Raud) tuttavaks. Seal mängis veel Valdek, Punkheads`ist pärit vend, kellest hiljem sai Golemi bassimees, ja seal oli veel paar minu sõpra. Meil oli meelega lauljaks võetud üks minu lapsepõlvesõber, spetsiaalselt sellepärast, et ta ei pea viisi ja tal ei ole rütmitaju. See oligi põnev, et iga kord, kui me mingit lugu tegime, ta laulis seda uutmoodi. Loo põhi püsis sama ja tekst oli sama, aga viis ja kõik muu oli erinev. Ja siis meil oli bändis üks mees, kes mängis lihtsalt malet.” (lk 57)(jätkub)
Kommentaarid
Postita kommentaar