Haaknõela külm helk. Tõnu Trubetsky & Kalev Lehola.

 


Tõnu Trubetsky & Kalev Lehola.

Haaknõela külm helk.

Kunst.

2012. 334 lk.

 

Sid Viciousel oli õigus, punk aitab ärkvel olla ja näha maailma ilma reklaamipausideta. (lk 5, Aivo Blum)

Eesti võib ju kuskil Euroopa äärealal olla, aga see ei tähenda, et kaugemal toimuv ei jõuaks siia. Nii ei suutnud 1970ndatel muusikas plahvatuslikult levima hakanud Punk voolu takistada isegi mitte raudne eesriie. Kuidas nõnda juhtus, millist mõju avaldas see muusika ENSV seltsimeestele aastatel 1972-1990, sellest kõigest räägivad siin raamatus mitmed tuntud ja tundmatud tegelased.

Kõige rohkem on siin juttu muidugi muusikast, bändi tegemisest ja kontsertidel käimisest. No olid ikka ajad: „Tehnika oli täielik utiil – tegin ise Riia trummikomplekti jäänustest midagigi mängimiskõlbulikku, kidra oli vana vene Tonika, mille kaela ma käsitsi üle lihvisin ja nokitsesin... Kaja sai tehtud vanast Tembr 1 makist, millel oli ringlint peal“ (lk 75, Räni Meister)

Riho Västrik meenutab: „Tere, ega mul palju rääkida ei ole, mängisin bändis Kopli Otel ainult ühe kontserdi Nõmme kultuurimajas. Aga punkar ma olin ja Uukkivi teadis seda. Ei mäleta, kuidas see nii läks, aga ühel hetkel 1982. a. kevadel oli Kopli Otellil bassimeest vaja ja mina astusin lavale. Esitasime 13 lugu (vist) ja mul oli raskusi bassikäikude ja loo pealkirjade kokkuviimisega. Juhtus ka, et alustasin lugu „Rott“ käiguga, mis kuulus loole „Naine naturalis“. Igatahes lava ees oli paar rida kaasaelajaid ja hiljem elektrirongiga Nõmmelt Kivimäele sõites pidin kah peol olnud punki mittemõistvatelt tüüpidelt kere peale saama. Surusin toeka basskitarri igaks juhuks tugevasti pihku.“ (lk 149)

Ja veel üks tsitaat, milles pungi olemust on püüdnud seletada Piret Viires & Tapio Mäkeläinen, öeldes et: Kui juba punkmuusikat on nimetatud primitiivseks (punkmuusika üks põhitunnuseid on muusikute mänguoskuse puudumine!), siis on primitiivsed ka tekstid. Ja siiski on need mingil imelisel viisil mõjuvad. Vahest puudutavad nad kuulajas mingit põhinooti, vahest midagi muud algelist ja panevad ta siis samas rütmis võnkuma. Punkpõlvkonna kreedot on Trubetsky otse väljendanud Vennaskonna hümnis: /Mina olen mittekeegi / Ma ei ole mingi mees / („Viron punkrunous“, 1999) (lk 192-193)

Enim mõjutanud välisartistidest saab mainitud Sex Pistolsit, kelle järgi joondus kogu toonane pungiskeene. Loomulikult oli ka teisi ansambleid, keda Soome TV vahendusel vaadati eriti Põhja-Eestis, nt Hurriganes ja AC/DC.

Punk ei ole minust väga suure kaarega mööda läinud. Kuigi ma avastasin selle siis, kui toimus juba teine või kolmas laine. Üks esimesi kontserte, mida külastasin, toimus 1996. Tallinnas Laial tänaval asunud keldriklubis „Baar 13“. Läksin sinna paari sõpra otsima, keda ma ei leidnudki, kontserdist polnud mul üldse aimu. Keldrikorrusel asuv ees- ja tagaruum olid puupüsti rahvast täis, küll sulelisi, karvaseid ja needilisi. Tehti suitsu ning joodi õlut, kui korraga hakkas üks bänd mängima. Oi, pagan, see oli ikka väga lahe, mida nad tegid, puhas punk (Kurjam). Nad ei olnud isegi mitte laval, vaid kuskil nurgas, lauad olid eemale lükatud. Publikust oleks võinud keegi lauljale vabalt õlale patsutada. Mulle patsutas ka keegi õlale ja küsis piletiraha. Muusika oli nii vali, et ma ei saanud aru, mida see tüütu tüüp tahtis, mitu korda käis veel küsimas piletit, kuigi uksel ei müüdudki piletit. Pärast sain teada, et see oli kohalik turvamees, kes pidavat õlleraha nii tegema. Hiljem kolis „Baar 13“ sealt ära ja tehti uus koht „Levist väljas“. P.S FBs märkis tähelepanelik lugeja, et baari Levist väljas eelkäija oli koht nimega Voldemari juures. 

Muusika kõrval tuleb siin veel juttu luulest, sest ka punkluule on luule, soovitatakse lugeda Arvi Siiga. Ei puudu meenutused kohvik Moskvast ning Varblasest. Ütleb juba laulusalm, et Mulle õhtud need / Moskva lähistelt jne. Raamatu enda lugemine tahtis pisut harjumist. Koostajad on justkui köögilaua ümber kokku saanud suurema kamba ja igaüks meenutab midagi. Jutt on üsna katkendlik ning hakitud, aga olulise info saab siiski kätte, väärtust lisavad veel fotod. Tuttavatest bändidest, mida ma ise juba kassetilt kuulasin on nimetatud Generaator M, eesotsas Hendrik Sal-Salleriga. Kummaline küll, aga isegi tema oli kunagi mässaja, mis see punk siis muud on kui süsteemile keskmise näitamine. Kuid suurem osa tegelastest ja bändidest olid mulle täiesti võõrad. Punk on selline, et teatus eas ta nakatab, viib kaasa, mõni jääbki sellele truuks, teised aga panevad tagi varna, tanksaapad viivad keldrisse ja sätivad lipsu ette. Paljud tänased kuulsad inimesed on kunagi olnud punkarid. Isegi selline inimene kui Juhan Habicht, keda ma ei oleks kuidagi pungiga seostanud, pigem on ta tõlkija, on kunagi olnud punkaritega heas läbisaamises. Vot siis, omal moel elab punk edasi, mina usun seda.

Madlike

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.