Anton Tšehhov. Elu igavus ja teisi jutte.

 


Anton Tšehhov.
Elu igavus ja teisi jutte.
SA Kultuurileht.
Tlk Anita Soovik
2021. 120 lk.
Vähe sellest, et Loomingu Raamatukogu sari on juba ise jõudnud saavutada teatud kultusliku maine, jätkub klassikute (taas)avastamine ka sel hooajal. A. Tšehhov (1860-1904) peaks kuuluma küll nende kirjanike kategooriasse, kelle nimi pikemat tutvustamist ei vaja. Ja lisaks, nagu juba tavaks on saanud, annab huvilistele põgusa ülevaate kirjaniku eluteest oma saatesõnas Katrin Hallas. Samas mainitakse ära, et seitsmest siin avaldatud jutust ilmuvad eesti keeles neli pala esmakordselt, mis tähendab, et tema looming ei ole veel risti-põiki läbi kammitud, kummaline, kuid tõsi. Selle kirjaniku kohta öeldust meenub, et kui keegi peaks Venemaa ajaloo prügikasti virutama, siis saavat Tšehhovi järgi taastada ülevaate, milline oli olukord 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Ega see seis väga kiita ei olnud, palju on tänapäevaga võrreldes muutunud ja midagi on kindlasti jäänud muutumatuks. Klassiku üks tunnus selles ehk peitubki, et ta leiab üles selle tabamatu miski, mis jääb, mis kordub või tuleb väikeste variatsioonidega taas esile.
Nii imelik, kui see ka ei ole, aga tolleaegne vene aadelkond vaevles… igavuse käes, eks sellele viitab juba kogumiku pealkiri. Nimiloos „Elu igavus” kohtume abielupaariga, kes on kunagi lahku kolinud, kaotanud ainsa lapse ja nüüd, vanaduse saabudes, uuesti kooselu alustanud. Seda miskit, olgu selle nimi parema sõna puudumisel nt väljend „õnn”, otsivad Tšehhovi tegelased ilmast ilma ja alailma. Siin jutus, kus suurema eesmärgi puudumine paneb tegelased kahtlema, ega ei ole elatud tühja, suudab kasin argipäev ometi väikest lohutust pakkuda. Korraks justkui välgatas seal nurga taga õnn või oli see pelk meelepett, võta n`d kinni. Seda peab ise lugema, kogema ning läbi kaema, mis siin ikka pikalt heietada, võin veel astuda ümberjutustamise sohhu.
Kui anda eelarvamustele vaba voli, võiks jutu „Piiskop” sootuks vahele jätta, sest kogu see piibli teema ei ole usuleiges Eestis suuremat kanda suutnud kinnitada. Kuid rõsked kirikuseinad ja jutlused on ainult fassaad, mille varjus tunneb isa Pjotr, et teda ei kohelda kui lihtsat inimest. Tema poole pöördutakse ikka nii, et teda ümbritseks nagu mingi austuse oreool või pühalik nimbus. Arvatakse, et Tšehhov kirjutas murdosa endast siia juttu, tundes meelehärmi, et kuidas jäädakse kedagi mäletama, ja kas mälestus jääb või kaob. Lähedase kaotamisest, sellele järgnevast lunastusest ja teineteise mõistmisest tuleb juttu ka „Rothschildi viiuldajas”. Too moosekant paneb oma mänguga kuulajad küll hardunult silmi pühkima, aga inimesena on ta viimane mühakas, vähemalt esialgu. See jutt üllatas mind ilmumisaastaga (1894), kuna meenutas algusaja Tšehhovit, kui naerdi välja väikekodanlikke kapriise ja muidu valskust. Kui veel puudustest rääkida, ikka nendest, millega tšehhovlased kokku puutusid, siis jutus „Vürstinna” võib selleks pidada nt lipitsemist. Kõrgest soost peategelane saab siin teada, mida temast tegelikult arvatakse. Kogu selle ajastule omase seisuste vahe, ette ja taha kummardamise, vabandamise ning andestuse palumise taustal oli see üks pisut koomiline novell.
Igas valimikus on alati mõni jutt selline, mis tekitab kahtlusi, kas seda ikka tasus avaldada. Arusaadav, et kuulus autori nimi kohustab ja puha, aga laastuke „Mees ja naine” jättis mind küll osavõtmatult suud maigutama ja küsima: milleks? On mees ja naine siin tekstis, kes iseloomustavad teineteist, sarjavad, kiidavad, ülistavad Pariisi ja välist toredust, ent puudub tegevus. Autor oleks nagu teinud mingi visandi, portreed tegelastest, ja selles, tuleb tunnistada, on ta muidugi andekas, aga kui ekspositsioonist kaugemale ei jõuta, jääb jutust midagi justkui puudu.
„Rothschildi viiuldaja” ning „Piiskopi” kõrval kuulub „Palat nr 6” nende kolme loo hulka siin kogumikus, mis on varem juba eesti keeles ilmunud. Üksiti peaks Palat olema üks tuntumaid jutustusi ja paraku jäävad teised siin tema varju, kuigi edetabelit teha on pisut kohatu, sest see on ju ikkagi Tšehhov, aga nii ma arvan. Lugu ise räägib arstist, kes kahesaja versta kaugusel raudteest, väikeses kolkalinnas ravib vaimuhaigeid. Ainus normaalne inimene, keda ta kohtab, on hullumaja patsient. Üsna süngevõitu jutt, teab mis helgust ei tasu siit kogumikust mõistagi otsida, Tšehhov on Tšehhov, ikka käib naer läbi pisarate ja vastupidi.
Otsad tõmbab kokku viimane stseen loomade elust „Valgelaup”, mida annab juba lastejutuks pidada. Kui seda allegooria võtmes lugeda, siis meenub kõnekäänd, et süüta süü ei jää ilma peale, keegi peab ikka karistada saama, ja nii on see päris elus ka.
Mis siin enam lisada, kui et jaa!, tore oli lugeda. Kui ikka autor on tasemel, valdab sõna, tekst on toimetatud, hästi tõlgitud ega kubise kirjavigadest, siis on lugemine lausa nauding. Kuulasin kunagi raadiost järjejutuna „Daami koerakesega”, mida esitas Martin Veinmann, see hääl jäi mulle meelde ja nüüd lugedes kostis kõrvus sama hääl, nagu loeks hoopis tema, mitte mina. Kellele seda raamatut võiks soovitada, on raske küsimus, millele tasub teinekord mõelda. Kui lugejale meeldivad ainult pikad lood ja romaanid, ei tasu tal aega sellele raisata, kes aga hindab lühidust, ladusust, maailma ühes veetilgas ja üldse vanemat kirjasõna, siis nendel soovitan küll lugeda.




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.