George Orwell. 1984.

 



Geroge Orwell. 1984. 

Tlk Elias Treeman.

Perioodika.

1990. 224 lk.


Vikipeedia väitega, et tegemist on düstoopidaga totalitaarsest tulevikuriigist, tuleb siinkohal küll jäägitult nõustuda. Kirjanik on saanud hakkama ikka väga-väga nihestatud maailma nägemusega, mis on samas kirja pandud kaasakiskuvalt. Paraku on läinud nii, et Orwelli ei ole  unustatud, tema teoseid ei kata paks tolmukord kuskil raamatukogu tagumises riiulis, vaid need tulevad aeg-ajalt pinnale. Ikka mainitakse, et mõni olukord võib olla „orwellik”  või vihjatakse tema teostele, ja seda 21. sanajdil. Tõsi, mina leidsin küll enda eksemplari prügimaja papikonteinerist, aga inimesed on erinevad.  

Romaan on avaldatud aastal 1949, seesinane on esmakordne eestindus. Jutt on siin ühest aastast väikeametniku, Winston Smithi, elust, kes töötab Tõeministeeriumis. 30 aastat tagasi on toimunud revolutsioon, mille järgselt on võimul ainult üks partei, mis käsib, poob, laseb, kontrollib, valvab, kuulab pealt, salvestab, jne-jne iga sammu ja sõna, mida keegi teeb või ütleb.  Vastupanu on lootusetu, et mitte öelda mõttetu, aga kuskil on saladuslik rühmitus Vennaskond ning Winston annab endast parima.

Muidugi ei ole peategelase vintsutused ainus telg siin raamatus, üksjagu leheruumi läheb maailma ehitamisele, võimu küsimustele, vabaduse piiramisele, ajupesule ja üksikisiku tahte allutamisele. Ega lugemine ei läinud ka lihtsalt. Jättis ikka rusuva ja jälgi mulje see rõhuv ning painav hirmu õhkkond. Arusaadav, et see on hoiatusromaan, aga siin ei aita see võte, võiks mõelda, ah, mis see on, nii on ainult raamatus. Päriselt võib neid koledusi ette tulla tänapäevalgi. Orwell oleks nagu elanud Nõukogude Liidus pärast sõda, aga ta ei ole seda loomulikult teinud. Kahju, et saatesõna siin väljaandes naa lühike on, 1990 juba sai natuke avalikumalt suud paotada, oleks võinud.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.