Airis Erme. Vihmavalgus.




Airis Erme.

Vihmavalgus.

EKSA.

2021. 72 lk.

Viimane kord raamatukogus käies jäin sinna riiuli ette seisma, kus uuemat kraami välja on pandud. Mingi sisemise vedru tõukel tekkis mul soov sirvida just värskeid värsse, sest kui luulet üldse mitte lugeda… võib viimati veel alla käia. Suuremat kodutööd tegemata astusin loomulikult täiega pange. Et esimene valik sattus olema Airis Erme, ei olnud üllatav, olen tema nime siin-seal ikka kuulnud mainitavat. Kahjuks on aga tegemist juba autori kolmanda luulevihuga, eelmised kaks: „Tiibadega tigu” ja „Räägime homme” ilmusid 2018, aga need jäid mul miskipärast märkamata. Seda enam oli rõõm avastada kolmandat, mille kaanepiltki äratas tähelepanu.
Väike eelarvamus valdab mind tavaliselt siis, kui loen kaasvõitlejate õlalepatsutusi, kiitmisi ja autori tunnustamist. Ja-ja, ma saan aru, et sõbraarvustus on vajalik, aga alati ei pruugi see tabada pakku või anda piisavalt vajalikku teavet kõrvalseisjale. Seekord läks teisiti, tagakaanel kiidavad Jaan Lahe ja Igor Kotjuh kui ühest suust, et see on hea kraam, üks sõna, mida mõlemad kasutavad, on „siiras”. Lugedes ei pidanud pettuma, hinnangud pidasid paika ja ega palju lisada olegi.
Mõne ääremärkuse siiski panen veel kirja. Minu muljete kohaselt on Erme eelkõige looduslüürik, kuid mitte ainult. Et ma alles hiljuti punkluulega mälu värskendasin, kus sotsiaalne närv pingule tõmmati, siis mõjus Erme kui leebe tuul mu paletunud hingele kosutuseks. Ent ometi, üks luuletus siin kogus eristub oma hoiakult. Kõnekas on juba pealkiri, mis tuletab meelde, et… pagan võtaks, nii tuttav, aga ma ei loe enam ammu delfi kommentaariumi.
Vihahimu
Mõeldi-öeldi, mindi hoogu,
kilde langes nagu loogu –
jahedaid ja tuliseid,
karvaseid ja suliseid.
Erimeelsustuhin kasvas
nagu pontšik täis on rasva –
tead ju küll, et kasuks pole,
ikka isutab mis kole. (lk 37)
Olgu lohutuseks öeldud, et see on ka ainus luulendus, milles autor uriseb. Ülejäänud värsindused-värgindused lähevad juba kui siidi. Kirjutada Erme mõistagi oskab, kui alguses vaatasin, et vabavärss, jälle!, siis natuke süüvimist ja hopsti, riimid ajavad end sirgu. Ühe luuletuse lõpus sedastab autor juba ise: „… ja nagu jändrikud rabades / riimist mu värsid / ei tagane. (Metsapoolne, lk11). Lühidus on voorus, mida ma ikka hindan, kuigi ise sellest väga kinni ei pea, kuid Erme salmid enamasti sellised just on. Nad on ilmselt kirja pandud hetkeloome puhangus, nad ei ole väga pretensioonikad alati, ent samas manavad silme ette vahedaid elamuspilte.
Õhtune
Tormine öö
on vist tulekul.
Tuul mängib saksofoni.
Langenud lehtedes
muretult
keerutab üksik koni.
(lk 10)
See on täpselt selline luuletus, et võta sealt midagi ära, ta lakkab olemast, pane mõni silp juurde ning kogu krempel vajub maasse. Minimalism sõnas, kohati aforismlev laad sobib, kas Ermele üldse, aga siia kogusse vähemalt küll. Kui üldse midagi on, millega ma ei lepi, siis on see inglise keele ristamine eesti keelega. Muidugi murrab inglite keel uksest, aknast ja korstnast sisse, aga luule võiks ikka maakeeli selja sirge hoida. Luuletus „Emadepäev” (lk 24) on kurva alatooniga ema ja poja kõnelus, millest selgub, et kui vanaema enam ei ole, siis laps mäletab temast ainult hauda. Koolis joonistatud kalmu kõrvale saavad kirja kolm tähte – RIP. Rest in peace ehk puhka rahus. Mingit tõlget selle juures paraku ei olnud, millest on siiralt kahju. Kuid heameelt, kogumuljet luulekogust see muidugi ei pärsi. Eks ma sain ka ise väikese õppetunni, et ei tasu teekonda luuleriiuli manu liigselt rohtuda lasta. Soovitan, kellel veel lugemata.





Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Lena Lilleste. Inimröövlid internetis.