Väljasõit rohelisse

detsember 26, 2020

Arkadi ja Boriss Strugatski. Väljasõit rohelisse.

Tlk Maiga Varik. Tänapäev. 2012. 206 lk.

Astal 19… maabuvad Harmonti linna juurde maavälised Külalised. Mis neid sinna tõi, mida nad seal tegid või kuhu lahkusid, jääb selgusetuks. Aga nende visiidist jäi maha hunnik „nodi“. See piirkond muutub sedavõrd ohtlikust, et inimesed kolivad sealt kaugemale, ala ise muutub tsooniks. Teadlaste huvi meelitab kohale rahvusvahelise meeskonna, kuid peale ametlike külastuste käivad tsoonis ka ebaseaduslikud külastajad, n-ö stalkerid. Ühe stalkeri, Redrick Shoeharti, üleelamistele saabki lugemise ajal kaasa elada.

1979. aastal tegi Andrei Tarkovski selle jutustuse ainetel filmi „Stalker“, millest on siia laenatud kaanepilt. Nägin filmi enne raamatu lugemist, sestap oli jutustusest vähe teine ettekujutus, samas pettuma ei pidanud küll kummaski. Nad on lihtsalt väga erinevad, filmi tempo on juba aeglasem, rääkimata tegelaste kokku tõmbamisest. Raamatuna lugesin Strugatskeid esmakordselt Mirabilia sarjas. See kollase kaanega raamat „Miljard aastat enne maailmalõppu“, oli ikka väga teistmoodi kraam. Avastasin selle küll alles kümne aasta eest, aga no ikkagi. „Miljard aastat… “ ei olnudki nii väga-väga, kuid Väljasõit oli ikka mega hea. Et tegemist oli ulmega, seda ma üldse ei adunud, mis ulme, ma ei teadnud sellist sõnagi. Kui kellelegi rääkisin sellest raamatust, siis vaadati mulle sellise näoga otsa, et kuule, ära rohkem peale võta. Eks ma natuke pelgasin ka, kas nüüd enam tekib sama elamus kui esimesel lugemisel, kuid tekkis, oli õõvastav, on endiselt väärt lugemine. Kui üldse soovitada kellelegi, no ei usu hästi, et keegi seda lugenud veel ei ole, aga kui ei ole, siis tasuks alustada just sellest uuemast väljaandest. Järelsõnas ütleb Boriss, et raamatut hoiti tsensuuris kinni kaheksa aastat. Tookord ilmunud versioon oli kärbitud, see siin on algupärane, ja hea tõlge veel samuti.

Raamat räägib sellest, millest suurem osa heast kirjandusest räägib – inimesest. Kuigi see tsooni ja selle ümbruse maailm on kõike muud kui helge, ei jää elu seal seisma. Stalker ajab musta äri, jääb vahele, istub kinni, aga see ei takista tal loomast perekonda. Isegi teades, et laps sünnib teistsugune, ei takista Gutal, stalkeri abikaasal, Kiisukest sünnitamast. Julge tegu muidugi, aga kurb lugu. Ehkki stalkeril on küll võimalus ree peale ronida, hakata uuesti normaalseks laborandiks, mida ta korraks ka proovib, tõmbab teda ikka tsooni, kus asub kuldkera, mis täidab salasoove. Kuid kõik ei ole nii lihtne, nagu esmapilgul näib. Täituv soov võib olla midagi muud, midagi alateadvusest saabuvat, sellega tuleb olla ettevaatlik. Erinevalt teistest kaabakatest, nt Raisakull on paras tõbras, loodab Redrick sisimas, et temas on veel säilinud kübe inimlikkust. Väljasõitu on juba üksjagu arvustatud, kuid arvan, et see iseendani jõudmine oligi teema, mida autorid öelda soovisid oma raamatuga. Nii teatab kuldkera juurde jõudnud Redrick oma kuulsa soovi, mis on üksiti selle raamatu kõige kuulsam tsitaat.

ÕNNE KÕIGILE, TASUTA, JA ÄRGU KELLELEGI TEHTAGU LIIGA!