Triiv madalikule





 Nicholas Carr. Triiv madalikule. 

Mida internet meie ajuga teeb. 

Tlk Tiina Randus.

Äripäev.

2012. 270 lk.


Kuulsin sellest raamatust juba aastaid tagasi, kui keegi mainis seda saates "Jüri Üdi klubi". Nagu ikka heade asjadega juhtub, lõpetas see saade ühel hetkel oma tegevuse, aga raamat jäi. Nüüd siis turgatas meelde, et võiks ta ette võtta. Lugesin läbi, olin jahmunud, üllatunud ja sain teada asju, millest mul varem polnud aimugi. 

Nicholas Carr kurdab siin põhiliselt interneti kasutamisega kaasnevatest negatiivsetest mõjudest. Kuna autor on kirjamees, vabakutseline kirjanik ja blogija, siis on palju juttu raamatutest. Ei räägita küll konkreetsetest teostest, vaid raamatust kui niisugusest, mis on kultuuri kestvuse nurgakivi. 

Pean mainima, et Carr on ära teinud ikka suure eeltöö. Ainuüksi viidete register on viisteist lehekülge pikk. Iga peatükk on põhimõtteliselt iseseisev essee, milles ta hakkab teemat käsitlema rohujuure tasandilt, kuni jõuab välja kaasaega. Raamatust kirjutades alustab ta juba papüürusest, jõuab Gutenbergi kirjapressini ja lõpuks internetis leviva tekstivooni. Samas toonitab Carr mitmes peatükis, et viimased siisada aastat on tsivilisatsioon olnud raamatu keskne, ja see mõjutas omakorda mõtlemist, aga nüüd on internet kaardipaki segi löönud. Lineaarne mõtlemine on asendud katkendliku mõtlemisega, raskusi on pikema teksti lugemisega, rääkimata keskendumisest või loovast mõtlemisest. 

Olen kuulnud soovitust - mõtle positiivselt. Siin raamatus on peatükk, kus tehakse juttu ajust, kuidas välised mõjud, nt interneti kasutamine, muudab seoseid sünapsite vahel. Muu jutu sees on ka selline lõik: 

"Pole mingi üllatus, et neuroplastilisus on seotud vaimsete hädadega alates depressioonist ja obsessiiv-kompulsiivsest häirest kuni kõrvade kumisemiseni. Mida enam häire all kannataja sümptomitele keskendub, seda sügavamale tema närviahelatesse need tungivad. Kõige hullematel juhtudel treenib mõistus end ise haigeks." (lk 44)

Tuleb välja, et "mõtle positiivselt" ei ole ainult sõnakõlks, muidugi ei tohiks ka üle mõelda. Mõõdukus võikski olla see hoiatus, mida autor lugejale öelda soovib. 

Ühe lõigu lisan siia veel, milles räägitakse küll lugejast mineviku vormis, aga et selles on mingit kadunud aegade elegantsi, tundus ta kuidagi nostalgiline: 

"Lugejad lülitasid välja tähelepanu välisele stiimulite voole, et pöörata see põhjalikumalt sisemisele sõnade, ideede ja emotsioonide tulvale. See oli - ja on - süvalugemise unikaalse vaimse protsessi olemus. Raamatu tehnoloogia tegi selle veidra anomaalia meie psühholoogilises ajaloos võimalikuks. Raamatulugeja aju oli enamat kui kirjaoskaja aju. See oli kirjanduslik aju." (lk 76)  

Juttu on veel paljudest asjadest nagu: Google, e-raamatud, IQ-testid jne, ning ikka valutab Carr südant selle üle, et masinad muudavad inimesed masinateks. Kirjutatud on see publitsistlikus laadis, raamat on tõsine, paneb kaasa mõtlema, mis muutis lugemise kaasahaaravaks. Ta ei ütle, et "tee nii" või "ära tee naa", lihtsas keeles on keerulised asjad kenasti lahti seletatud. Autoripositsioon ei ole hukkamõistev, pigem neutraalne. Lõpus  tegi Carr ikka natuke nalja ka. Raamatu kirjutamise ajaks kolis ta Bostnist välja Colorado mägedesse. Lülitas end välja veebist, et pühenduda kirjutamisele, mis ei olnud üldse kerge, aga pärast käsikirja valmimist liitus jälle internetiga. Siis ta jälle kiidab internetti.




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.