reede, 4. detsember 2020

Raske vihm. Manfred Kalmsten.



Manfred Kalmsten. Raske vihm. Fantaasia. 2020. 320lk.

 

Oma esimese raamatu avaldamiseni on jõudnud Manfred Kalmsten. Kuna tegemist on peaaegu tundmatu nimega, hakkasin raamatut sirvima lootes temast midagi rohkem teada saada. Aga peale paari rea tagakaanel autori kohta puudus siin kogumikus igasugune ees- ning järelsõna, rääkimata andmetest, mis käivad juttude varasema ilmumise kohta. Millegipärast on saanud tavaks, et kogumike koostajad kohalikke loojutustajaid ei kipu tutvustama, nii ka siin. Ilmselt arvatakse, et kõik teavad nagunii kõiki vms, aga kui autor esineb varjunimega, ja nt ristsõnas küsitakse tema kodanikunime, siis... no siis on kellad. Et pisut rohkem teada saada, kellega tegemist on, sukeldusin veebi. Tuleb välja, et autoril on lausa oma blogi, kust leiab ühtlasi vastuse küsimusele: 

 

"Kes ma olen?

 

Olen Manfred Kalmsten, üsna boheemlaslik tüüp ja suhteliselt igav inimene, kellest pole väga palju rääkida. Kunagi sai MNC Brozi nimel all blogitud, mängublogitud ja filmiblogitud, aga mingil hetkel sai sellest tüütuks kohustuseks muutunud tegevusest siiralt kõrini. Kuna aga kirjutamispisik ja edevus olid veres ja armastus ulme vastu samuti, siis avastasin end mingil hetkel ulmekirjanduse kapsaaiast.

Seonduvalt siis kirjutangi ulmet ja teen seda paljude arust üsna hästi, ehkki on ka inimesi, kes on vastupidisel arvamusel. Ma ise olen ka veendunud, et olen võimeline veel paremaks. Nimetangi end lootustandvaks kirjandusklassikuks. Ha-ha."

 

Nõnda - ausalt ja otse - arvab siis autor enda kohta ise, ning õige ta on, et marssalikepp peab ikka paunas olema, kui Arkaadia tee juba jalge alla on võetud. Et kunagi, kuskilt ja kuidagi tuleb alustada, siis on jutukogu selleks lävepakuks täitsa mõistlik valik. Pealegi, ei saa varjata, et igat esmakogu on huvitav lugeda, kõik on veel uus, kõik on alles avastamata, debüüt, see on kui vahtralehega auto linnaliikluses, millelt võib oodata mida iganes.

 

Veebist leitud statistika andmetel koondab raamat kokku 11 pala, mis ilmunud vahemikus 2012-2020, mõned on avaldatud  antoloogias "Täheaeg" või veebiajakirjas Reaktor. Avastasin, et ise ma neist ühtegi varem lugenud ei ole. Ainuke loetud jutt, mis hiljem meenus ("Ei inimene ega mutant", Reaktor - Erektor, aprill, 2020), oli siit raamatust välja jäänud, seda ilmselt oma erootilise alatooni tõttu.  

 

Kui nüüd jutud sisukorra järgi reastada, on tulemus järgmine: 

 

"Raske vihm". Ulmes pannakse ikka rõhku maailma ehitamisele, siin on õnnestunud luua lausa õõvastav maailm. Kuskil äärelinnas, kus pidevalt on hämar, sajab, hallitab ja kasvavad seened, elab pisisuli Sleiknir. Paralleelmaailmast tuleb talle külla tüdruk Riian, kes ilmub ja kaob, keda Sleiknir hakkab jälitama ning hiljem kohtub vanakurja endaga. Ei saa öelda, et see oleks just lugu laadis "Operaator kõps seeneriigis", sest seeni on seal tõesti palju. Lastele Kalmsten ei kirjuta, ehkki mõnes jutus esineb lapsi. Kaanepilt, mille on teinud Meelis Krošetskin, kes siis veel?,  kuulub ka selle jutu juurde. Aga midagi oli nagu puudu, kippus kuidagi venima see jutt. Jah, oli õudne, aga äkstönit oli vähe. Loomulikult olen veel kergelt eelmise raamatu (Kosmose pikk vari) mõju all ka, nii ei objektiivsuse kursilt kaldun kõrvale. Korralik sooritus. 

 

"Kuuekandjad". Kuskil käib sõda, on head ja pahad tegelased. Malkolm liigub mööda külasid, leiab väikese tüdruku Monda, võtab ta enda kaitse alla, mängib talle flööti ja pahalased saavad muusika abil otsa. Siin raamatus pisut märkamatuks jääv fantasy lugu. Selle jutu kohta on juba oluline öeldud eelnevate arvustajate poolt. Oli vist Loterii blogi, kus mainiti, et lühike jutt ei ole Klamsteni leivanumber, neli-viis lehekülge jääb lihtsalt väheks, et midagi lugejas liigutada. Paraku on veel nii, et fantasy ehk imeulme surumine lühijuttu on juba eos määratud läbikukkumisele. Kogu see maailma ülesehitamine koos oma reeglitega võtab lihtsalt rohkem ruumi, kui lühipala võimaldab. Sõrmuste isanda loo jutustamiseks läks vaja triloogiat. 

 

"Lumemarjaveri". Kaugel põhjas elab 13. aastane poiss, kes otsib jälgi oma varalahkunud emast, kuid leiab lõpuks iseend. Kui ma peaks soovitama ainult ühte lugu siit raamatust, siis on see just "Lumemarjaveri". Kindlasti üks paremaid, ei oodanud midagi sellist, olin üllatunud. Anda läbi poisi vaatenurga tema sirgumine, hinge avamine, panna see kõik kenasti veel kirja ka - väga hea. Priima. 

 

"Loheisand". Kereiggen ratsutas lohe seljas ringi, võttis endale ühe nägusa mõõgaga tüdruku kaaslaseks, aga nüüd ei kuula lohe enam sõna, ja tüdruk ei ole ka väga mehest huvitatud. Soorollid mängitakse justkui ümber. Kas ma mainisin, et Kalmsten ei ole lühijutu autor. Ent siiski, pean lisama, et jutus on sädet, ei ole pelgalt tuim aruanne, vaid ikka paneb isegi korraks kaasa elama. Kõige hullem ei olegi, aga puudest on kahju.

 

"Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus". Kui jutul on juba nii pikk pealkiri, ei peaks lugu enam kirjutama, kuid ometi on seda tehtud. Võiks ju arvata, et vampiirikad on vabatahtlikult kohustuslik althõlma lugemisvara põhikooli neiude hulgas, et see ei saa enam jahmatada, või nii, aga saab. Jaak Renfeldi seiklused kuskil kaasaja linnas oli hoogne lugemine. Ausalt öeldes oli see teine vampiirijutt ka, mis ma lugenud olen, aga siin raamatus kuulub ta õnnestumiste hulka.

 

"Valitsusaeg I - Kroonitants" ja selle järg "Valitsusaeg II - Kuningaringlus" on natuke ajaloolised, pisut humoorikad, ent samas, olen aus, need on kerget lugemisvaeva valmistavad jutud võimu ohjamisest, selle haaramisest ning hoidmisest. Poliitikute vastu ei ole mul kunagi suuremat respekti olnud, ja kui need jutud pidid seda arvamust süvendma, siis on nad oma eesmärgi täitnud. Aga teema kõrval on oluline ka see, kuidas seda tehakse. Neid kohti polnud küll palju... aga olgu siis üks lause näitena siin ära toodud, millega mu kärsitu kannatus proovile pandi:

 

 "Alateadvus põgenes hirmunult ning sulges enda järel ukse niipea, kui kunagiste suursugususte riismed veresooni mööda edasi tulvava murdvoona tantsisklevalt ja kõikemurdvalt tema aina enam tuhmistuva kuplialuse vallutasid." (lk 172)

 

Kindlasti leidub ka sellisele, baroksele stiilile oma lugeja, aga mina ei ole selleks veel valmis. 

 

"Põgeneda rottidelinnast...". Selles jutus on tunda pisut vene ulme mõjutusi. Sõjast laastatud linna varemete vahel viib Julian äsja kohatud Maria ohtlikust tsoonist välja. Paraku on oht aga igal pool, samuti on usaldusel oma hind. Võrdlemine on iseenesest üks tänamatu tegevus, ja kui arvustuses mainitakse vähetuntud nimesid, siis valmistab see mulle tavaliselt tuska. Kuid siinkohal mainin küll, et see ohtlikus tsoonis kulgeja meenutas Stalkerit samanimelisest filmist. Natukene, aga ainult õige pisut tuli meelde ka üks antoloogiast "Raevu päevad" loetud lugu. Pean silmas Anatoli Livadnõi juttu "Teine kolonisatsioon", mille ainetel on valminud ka Raevu päevade pealkaas. Aga muidu, Eesti mastaabis korralik militaarulme. 

 

"Optimus - plekid paradiisil". Tulevikus ärkab tegelane, kes on... ee... mentaat, inimene, kes on kaunikesti ajuloputatud. Hiljem pannakse ta kuhugi simulaatorisse, kus tal tuleb ametikõrgenduse saamiseks lahendada kuritegu. Jutt peaks vihjama, et kui manipuleeritav on inimene, või nii, või siis mitte. Aga võib-olla sain millestki valesti aru, vähemalt niipalju taipasin, et sedasorti jutud, kus on arvutid ja kübergid kaugel tulevikus asendanud inimese, ei, need ei ole minu ala. Õige oleks olnud uuesti lugeda, aga et jutt on kuiv nagu Kuuba sigar, siis imestan, et esimese korraga üldse lõpuni jõudsin. 

 

"Tundmatu surm" läheb tagasi minevikku. Egerin on kosinud endale kuninga lähikondse, peagi on tal võimalus saada juba troon, aga enne tuleb läbida mõned takistused. Teele satub keegi võõras, kes kasutab teiste kehasid, et nendes ajutiselt peatuda ja sigatseda, no ja siis satutakse sohu ka veel. Sohu! Mu esimene reaktsioon oli, et kui ulmejutu tegevus viia soosse, võib kergesti minna omadega rappa. Kunagi soovitas Lauri Lukas mul kirjastuse Skarabeus raamatuid lugeda. Seoses sellega tuli meelde antoloogias "Muumia" ilmunud Aleksandr Gromovi jutt „Arvestaja“. See on selline lugu, mis hargneb lahti soos, kus on igasugu kolle, nii et jube oli. Miks ei võinud Kalmsten soos müttamist teha ohtlikumaks? Maailma loomises, milles ta kohati on osav, jäädakse siin väga kahvatuks. Võimalusi peaks ometi olema, kuhu jääb fantaasia? Aga selle asemel on leidliku puändi ümber keritud lihtsalt hea jutt. 

 

"Murtud süda" murdis minus viimasedki kahtlused selles osas, kas autor võiks ka pikemat teksti kirjutada. Nüüd on selge, et võib. Jutt sellest, et umbes 19. sajandi, aastaarve ei mainita raamatus kordagi, levib linnas katk. Kulder läheb koos pruudiga viimase vanemate juurde maapakku. Kui ollakse kohale jõudnud, tundub miski kahtlasena... Selline "armastuses ja sõjas on kõik lubatud" tüüpi lugu, oli mässu ja oli tundlemist, magamistoas ukse vahelt vilksatas voodistseen ning lõpp lõi labidaga pähe. Ma nüüd jään vastuse võlgu, kas see oli iroonia millegi aadressil või mitte, aga kirjutatud on vist küll keel põses. Üksiti on see ainus lugu, millel on Eestiga mingigi seos. Lühiromaan par excellence

 

Kuna raamatu avaldamine on meeskonnatöö, ja päris puhtalt lugemine ei läinud, pean paar liivatera poetama ka toimetaja kapsaaeda. 

 

Jutus "Põgeneda rottidelinnast" saab lugeda sellise lause: 

"Varingust paistis liikumatult seisval masinavrakil lõõmav leekidepilv ning augu servadelt alla voolava põleva bensiini joad moodustasid leegitsevate niredena sodikihi vahele tungides pildi justkui leegitsevast maast." (lk 186)

 

Parandagu mind keegi, kui ma eksin, aga minu teada ei ole võimalik, et voolata saaks `põleva bensiini joad`, isegi ulmes mitte. Bensiin ei põle, tema aurud on tuleohtlikud, need peaks plahvatama. Igaks juhuks ei hakka ma seda kodus järgi proovima, mine tea, mis saab veel. Toimetaja oleks võinud asendada põleva bensiini joad napalmi, sõnaga "kütus" või millegi muuga.  

 

Teine koht oli leheküljel 153, kus on üks lõik kogemata kaks korda ära trükitud. Mõni kirjaviga oli samuti, kuid neid esines üllatavalt vähe, aga kui arvestada veel seda, kui ülekoormatud ja alamakstud toimetajad tänapäeval on, oli raamat täitsa tibi-tobi ehk tubli töö. 

 

Autori kohta on keeruline midagi pädevat öelda, kõik ju muutub. Kalmsteni kui ühe kaasaja eesti ulme autori pale on mitmekülgne. Rohkem esineb õudust ja fantasyt, vähem teaduslikku ulmet. Debüüdile omaselt on palju katsetusi, otsinguid. Mis lugudesse puutub, siis lõppe võiks natuke lihvida, üldse tasuks teravust lisada, et jutud kauemaks meelde jääks kui paar päeva. Kummaline paradoks küll, aga kõige parem lugu (Lumemarjaveri), oli jälle kõige vähem ulme. Vähemalt on kriitika selle raamatu hästi vastu võtnud (Reaktor, november, 2020. Eve Kallase arvustus). Loodetavasti leiab ka lugeja debüüdi üles. Et selle kogumiku materjal kogunes kaheksa aasta jooksul, ei ole järgmist kõvakaanelist vist niipea oodata, või mine sa neid, ulmikuid, tea, eks ole. 

 



BAAS

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar