„Hukkunud Alpinisti“ hotell

detsember 31, 2020

Arkadi ja Boriss Strugatski. „Hukkunud Alpinisti“ hotell.

Tlk Maiga Varik. Eesti Päevaleht.2008. 156 lk.

Politseiinspektor Peter Glebsky võtab ülemuse soovitust kuulda ja põrutab mägedesse puhkama. Mure`i linna lähedal asuv hotell pakub selleks suurepäraseid võimalusi. See on koht, kus saab end välja lülitada argipäevadest, käia suusatamas ning nautida lummavaid vaateid. „Hukkunud Alpinisti“ hotellis ootab inspektorit ees küll meeldiv vastuvõtt, kuid teised külalised on pisut iseäralikud. Füüsik Simon Simone nt harrastab ronida lae all ja keegi härra Moses on alailma torssis ning hoiab kogu aeg oma proual silma peal. Kõik see ei löö siiski Glebskyt rööpast välja, olukord on kontrolli all, kuni talle saadetakse anonüümne hoiatuskiri teatega, et üks külalistest on kurjategija. Edasi hakkab see, mille kohta võib krimka puhul öelda, et käivitub ahelreaktsioon. Toimub mõrv ning Glebsky puhkus on mokas.

Asi läheb aina veidramaks, sest need külalised on hoopis robotid, tulnukad, kes võivad moonduda ja muunduda ükskõik kelleks. Üks, mitte kõige puhtama minevikuga pisisuli, Hinckus, kohtub iseendaga, mille kohta ta ütleb hiljem: „Ja mina sidusin mind kinni… Ja mina kiilusin mind seina vahele! lMina mind… Kas saite aru, inspektor? Mina mind!“. Aga Glebsky ei ole üldse sellisest puust mees, kellele võiks igaüks hambasse puhuda. Tema käitub rangelt ametnikuhinge neetud kohusetruuduse järgi. Ment jääb mendiks, kelle jaoks seadus on püha. Ei olda veel valmis võõraga kohtumiseks, ei olda.

Strugatskitelt on see üks super teos. Eks ole juba sõnas „alpinist“ mingit kõrguste hingust, või nii. Endamisi lootsin, et seletatakse lahti, mis on Edelweissinaps, aga seda ei tehtud. Raamatu populaarsusele on tublisti kaasa aidanud ka samanimeline film (Grigori Koromanov, 1979). Ei kujuta ette, kui täna loeks seda romaani esimest korda, ilma filmi nägemata, kuidas mõjuks, ent siiski, midagi häbeneda neil vendadel küll ei ole. Samas tuleb meelde, et kinos see eriti massidele peale ei läinud omal ajal. Üks kinomehaanik on meenutanud, et kui seda hakati näitama, siis olid saalid poole filmi pealt juba tühjaks läinud. Oodati ikka filme nagu „Kevade“, „Suvi“ või „Viimne reliikvia“. Ulme on ikka kauge nähtus küll.