Läti jutud

 

 

Läti jutud. 

Koostanud ja tõlkinud Livia Viitol. 

Libri Livoniae. 

2018. 156 lk.


Kirjasõna ei ole just esimene asi, mis seoses lätlastega mulle meenub, mõnel teisel rindel on nad märksa rohkem pildile pääsenud kui raamatutega, aga see selleks. Üht koma teist nad kindlasti avaldavad, aga suurem osa paraku eestindamisele lihtsalt ei pääse. Seda enam on tänuväärse töö ära teinud Livia Viitol, kes koondas ühte kogumikku kümme juttu kümnelt autorilt. Algupärandina on tekstid valminud aastatel 2006-2018, kuid nende ulatus ajaloolisel tagapõhjal läheb tagasi 20. sajandi algusesse. Enne lugemist lasin pilgu sisukorrast üle ja avastasin ainult kaks tuttavat nime, kellest olin varem midagi justkui kuulnud. Andrejs Pumpursi  „Lacplesis“, e. k. „Karutapja“ ehk nende eepos on mul kunagi loetud, aga siin ei lähe see ilmselt arvesse, sest kogumik kannab alapealkirja „Valik 2000. aastate läti lühiproosat“. Järgmine autor, keda lugenud olen, on Inga Gaile. Tema raamat ilmus eesti keeles Loomingu Raamatukogu sarjas aastal 2018 ja „Klaas“ oli selle pealkiri. Kahjuks siin raamatus Gailelt ühtki juttu ei olnud, ilmselt ta siis ei kirjuta lühiproosat. Kuid kaks kirjanikku kannavad küll sama nime – Inga. Tundub, et see on levinud nimi seal kandis. Kas ma nüüd üldse õigesti nende nimed kirja sain, on ka iseasi. Lätlased kasutavad mõnikord tähtede „A“ ning „I“ peal mingit kriipsukest, mis peaks hääldamist kuidagi mõjutama. Minu rüperaalil need tähed puuduvad, nii et kirjutasin „tavalises šriftis“, kui nii võib öelda.

 

„Läti jutud“ on raamat, millega sai kohe alguse mulle selgeks, et minu lemmikliiki ta ei kuulu. Pole siin ei seiklusi ega põnevust, veel vähem kohtab tema veergudel pinge palanguid. Esiplaanile on tõstetud argipäev ja inimesed oma unistuste ning soovidega. Suuremat osa tegelaskonda võiks kujutada Andra Neiburga antud ilmeka iseloomustusega, kes laseb Sofijal, ühel oma teismelisel tegelasel eestlaste kohta öelda nõnda: Nad on ju niisugused Põhjala pimedusest hillitsetutud ja tardunud nagu lätlasedki. Ent siiski, alla ma ei kavatsenud anda, panin oma tanksaapad, millega aeg-ajalt teen rännakuid ulmeilmades esikusse ning asusin raamatut sirvima.

 

Inga Žolude annab kogumikule avatakti novelliga „1904“, mis viib tagasi pealkirjas viidatud aastasse, kui üks tuntud läti helilooja, traagilise saatusega Emils Darzinš, hakkab kirjutama oma suurteost „Melanhoolne valss“. Ajarännaku kõrval on tegemist ka ekskursiga läti kultuurilukku, mainitakse mitmeid nimesid, kellest lugesin esmakordselt, nii et oli täitsa huvitav. Samas ei ole see sugugi lihtne lugemine, tekst on üsna tihe, mitmelt leheküljelt võiks alla joonida kõnekaid tsitaate. Lk 19 on nt üks selline lause:  Muusika on jumalik, muusika sõbruneb pausi ajal vaikusega, ometi see on ja jääb heliks. Tuleb meelde, et seda raamatut soovitas mulle Helin Puksand, ja tema nimes, „Helin“, on ju samuti midagi musikaalset. Lugu ise aga on selline „külmetava kunstniku  portree“ mehest, kes elab koos vale naisega oma luulesises viletsuses, kannatab kangekaelselt, kuid ei näita vaesust välja. Üksikutel hetkedel siiski leiab aset kohtumine Muusaga, nii et ilus aga kurb lugu. Ajastut on napilt, kuid hästi edasi antud, üldse tundub nii, et kui tänapäeval aetakse taga edukultust, siis toona andis tooni iluihalus. Siin jutus on veel see n.-ö. kadunud maailma täitsa olemas.

 

Andra Neiburga  „Kes ma olen“ viitab juba otsesõnu identiteedi otsingutele. Bertramiste perekonnast antakse kroonikalik ülevaade, kui kalender näitab aastat 1925. Maalt on linna kolitud, kaasas lehm, keda maja juures saab pidada, aga linnastumine ei ole ainus tendents, mis silma jääb. Juba tahetakse šnitti võtta Läänest, sest sooviti saada eurooplasteks. Ei unustata ka naabreid hea sõnaga meenutada: Eestis oli üldse kõik parem: tänavad olid puhtamad ja siledamad, vabu päevi oli kõvasti rohkem. (lk 31) Korralik jutt, ei midagi väga erilist ega kauaks meeldejäävat, aga lugeda sündis küll.

 

Gundega Repše  oli nimi, mis tekitas alguses väikest segadust. Aru ma ei saanud, kes ta on, mees või naine. Vaatasin autoritutvustusest järele, naine on. Öeldi veel sedagi, et Repše esikproosakogu „Kaamel Riia vanalinnas“ on nimetatud uue laine ehk vihaste tüdrukute proosaks, milles rõhutatakse vältimatut vajadust mõelda individuaalselt ja öelda lahti Nõukogude ideoloogia tiražeeritud stereotüüpidest. Pärast sellist tutvustamist hakkasin loomulikult ootama, et tema jutus on midagi sellist, kus tõmmatakse põuest välja, ei, mitte rinnahoidja, vaid feminismilipp, mille lehvides siis ronitakse barrikaadidele. Aga „Kui tähtis on olla Ernests“ räägib ainult lahkukasvanud paarist, kuid sotsiaalse närvi tuksed, need jäävad siit välja. Ernests on egotsentriline tegelane, kes peab end maailmanabaks, kolib maale, tajub seal ängi ja meenutab naist, kes tuletas talle kogu aeg meelde, et sa mõtled valesti.

Ei tea miks, kuid meenus armastus. Kui palju ihke ja kihke tekitasid Maije kurvid, tema orud ja mäetipud…, kui targalt ja hästi olid kavandatud tema proportsioonid. Lõhnade diskursusjoo-hai-dii !  (lk 39)

 

Inga Abele  lühijutt „Kimalased ja sipelgad“ pajatab Martast. Ta läheb ema hauale, võtab kaasa tusase isa ja noorema venna, kes elab tädi juures. Kalmistul käiakse ära ning sellega asi piirdubki. „Idülli ekvivalent“ tahaks selle loo kohta öelda, aga natuke pinevust samas esines. Vanemad ja lapsed ei mõista üksteist. Ei mõista mina ka, miks see jutuke siia raamatusse on lisatud. Võib-olla seepärast, et kuulsa autori aura kohustab, auhindu on ta ohtralt saanud, aga see oli nüüd küll lahjemast lahjem tekst. Kindlasti on autoril ka paremat kraami.

 

Nora Ikstena  on ilmselt rohkem tuntud kui romaanikirjanik, kuid siin on temalt lühijutt „Paganate kruus“. Tegemist on looga, mis samuti eelmisele räägib põlvkondade vahelise kontakti hoidmisest, millele on lisatud veel ka rahvuslikkuse mõõde. Arkadi on Läti venelane, kes taasiseseisvunud vabariigis ei leia oma kohta enam üles. Kohastumine loodusega on kergem kui inimestega ühise keele leidmine. Midagi on Ikstena vene hinge kujutamises siiski tabanud, võib-olla lihtsust.  

Pärast seda nad vaid kahekesi elasidkivanaisa ja pojapoeg. Kallimat inimest kui Dorofei Arkadil ei olnud. Naistega ka nagu ei vedanud, lapsi ei juhtunud olema. Aga selles polnud keegi süüdi.  (lk 54)

 

Aivars Klavis  kirjutas lobeda novelli „Mõis“, mida lugedes ma esimest korda selle raamatu juures müristasin naerda. Sellist sooja irooniat ei lootnud ma lätlastelt nüüd küll oodata.

 

Kuigi aeg on edasi läinud, pole tühjade kätega siia tulla lubatud, sellepärast siis otsis Gulans baarikapist välja väimehe mullu toodud viski ning suupisteks võttis kaasa pirukaid, mida tütar eile Riiast ostis. Liha muidugi neis peaaegu polnud, see-eest nägid nad väljastpoolt siledad välja. „nagu kõik praegusel ajal,“ arvas tulija. (lk 59)

 

Jutt on sellest, kuidas sajandivahetuse paiku hakatakse endist mõisa, hilisemat kolhoosi töökoda ja veel hilisemat kultuurimälestisena kaitse alla võetud hoonet jagama. Huvilised tulevad kokku ja algab paras palagan, kes mida peaks saama. Vanad söed ei ole ka veel tuha all kustunud, aga ikka ollakse lõhkise küna ääres. Külarealism selle sõna parimas tähenduses, jaa, lõi lausa pahviks.

 

Svens Kuzmins „Kuidas ma Rainist armastasin“. Esimene lugu, kus esineb midagi kohutavat - perevägivald. Isa peksab naist lapse juuresolekul, kodus on fataalne hirmuõhustik, laps leiab lohutust kirjandusõpetaja juurest. Õpilase-õpetaja suhe läheb üle millekski enamaks, kui koolikoodeks seda lubaks.

 

Mäletan, et juba lapsepõlves, ilma Tšehhovit lugemata, ma teadsin, et ühel päeval isa automaat tulistab, teisiti ei saanud see olla. Olin sel teemal mänginud lugematuid kordi „Kiiret kihlvedu“, ja kui automaat tõesti lahti läks, püüdsin ma loendada endale ühe punkti iga kuuli eest, kuigi ilmnes, et elus toimub see palju kiiremini ja kogu valang meenutab sageli üht pikka mootorimürinat.

See juhtus suvel. (lk 82)

 

Valus küll, aga üks paremini kirja pandud lugusid siin raamatus, minavorm juba ise muudab lühijutu kuidagi ehedamaks ja vahedamaks. Muuseas, jutu „1904“ all on kommentaaris kirjas, et Janis Rainis (1865-1926) oli läti luuletaja, näitekirjanik, tõlkija ning poliitik.

 

Vilis Lacitis on Aleksandrs Rugensi pseudonüüm. Kunagi oli kirjanikel kena komme, nad käisid lugejatega raamatukogudes kohtumas. Seoses festivaliga Prima Vista, mis tavaliselt toimub küll Tartus, saadeti 2016. aastal külalisesinejad mööda Eesti väikelinnu külakorda käima. Nii sattusin minagi üritusele, kus esines V. Lacitis, aga ma ei saa öelda, et oleksin teda otseselt näinud, kuid meelde on jäänud, et ta kandis karukostüümi, ja see tegi ta omamoodi naljakaks. Natuke naljakalt kurb on ka tema jutt „Erootiline jutustus Vidzema kõrgustikult“. Vilis räägib siin lätlaste versiooni kalevipogadest, neist, kes ehitusel mustalt töötavad. Arusaadavlt on lihttöölised karmid ja karused mehed ning lühike on ka nende jutt.

 

“Sõidan Valmierasse ja võtan hoora. Ammu enam pole head teritamist olnud, na.“                                                                                                                  Lisijs on korralik ja kasutab sõimusõnadest ainult esimest silpi. Ta sülitab tähendusrikkalt segunõusse, demonstreerides oma kartmatust Lumehelbekese ees. Las nüüd ila ja tatt valguvad mööda rikka naise seinu! Proletariaadi koorija, jop! (lk 88)

Aga Lumehelbeke ehk ülemus koorib rõõmsalt oma brigaadi seljast veel kaheksanda naha ning kuulab CD-pleierist Skunk Anansie laulu  „Post orgasmic chill“.

 

Linards Kalnins  „Christopheri ja Lydia pulmad“ vestab, kuidas minajutustaja sõidab sõbrale külla Saksamaale. Toimub lähedaste paaripanek, kingituste üleandmine ja kohtumine endiste kursusekaaslastega. Vestlused tudengite vahel ongi ehk kõige kandvam osa, aga midagi jääb ikka puudu. Jutt on liiga sirge, puudub intriigialge, paneb vaid õlgu kehitama. Venelastel on sellise nähtuse kohta omamoodi ütlemine, mis venekeelsena kõlab küll paremini, kuid tõlkimist siinkohal ei kannata, aga eesti keeles kõlaks see ehk nii: liiga hea ei ole ka hea. Keskpärasuse künnis jääb kahjuks ületamata, kuid autori sünniaasta (1991) lubab oletada, et ta võib kunagi veel lajatada.

 

Hakkasin mõtlema toa tsoonideks jagamisest, aga Ulrich ütles naerdes, et Saksamaal olevat juba paar aastat tagasi olnud partei, kes pakkus välja Saksamaa jagamise kolmeks osaks: ühes elaksid tööhoolikud, kes peaksid üleval kogu Saksamaad, teises parasiidid ja raiskajad, kelle hulka arvavad end uhkelt ka partei liikmed, ja kolmandas riiukuked ning seikluste otsijad. Kui see partei ületas minimaalse vajamineva häälte arvu piiri, et saada riigilt raha ametlikuks valimiskampaaniaks, kulutas ta selle kohe ära, organiseerides kõigile parteiliikmetele hiiglasliku peo heade ansamblitega ja tasuta õllega.  (lk 102)

 

Pauls Bankovskis ja tema lugu „Kadunud“ räägib mitmest asjast. Kirjanikule omaselt kirjutab autor kirjutamisest, kuidas ta romaani ei kirjutanud, siis tehakse ka väike tripp Läti äärealale.

 Ilma suurema kahtluseta oli selge, et Elina Žalite romaani linnake oli seesama Ape. Žalite oli kirjutanud hästi tuntud ja armastatud lapsepõlve kohtadest ning sai selle eest vastukingiks 1983. aastal A kooli juurde püstitatud  pronksist mälestusmärgi. Kakskümmend kuus aastat hiljem, ühel sügisööl, varastati mälestusmärk aluselt, viidi minema ning müüdi kõige tõenäilisemalt metallikokkuostu, sest üles seda ei leitud. (lk 109)

 

Eelnevale lisaks mõtiskleb Bankovskis veel aja olemuse ja kadumise üle, et mis kord kaob ja mis jääb. Ta teeb seda kõike nii, et lugedes haakis „Kadunud“ mind kohe algusest ja sedasi, et ei saanud enne  pidama, kui lõpp oli käes. Läti juttudest on see kõige pikem tekst, mis on ühtlasi lõpuni väljapeetud kahes liinis kulgev tugev jutustus.

 

Tegemist on täitsa kobeda ja arvestava jutukogumikuga. Oli paremaid, oli lahjemaid jutte, nii on see ikka, kuid kokkuvõttes jättis raamat kena üldmulje. Täitsa tore oli ka koostaja kirjutatud lõppsõna, samuti autorite tutvustused, ja ei mingit diskrimineerimist, on viis nais- ning viis meesautorit. Võrdsus ruulib. Teab mis palju läti kirjandust Eestis avaldatud ei ole, aga kui kellelgi tekib soov sellest midagi teada saada, võib seda kogumikku küll kasutada kompassina.






Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.