pühapäev, 29. november 2020

Kosmose pikk vari



Joel Jans. Maniakkide tänav. Kosmose pikk vari. Lummur. 2019. 222lk.  

Ühes filmis on stseen, kus naine küsib mehelt: „Kas need hirmsate nägudega mehed seal kõrtsitoas olid mässajad?“ 

Umbes nii ma mõtlesin, kui lugesin esimest korda nime Maniakkide Tänav. Loomulikult tekkis igasugu kahtlusi ja kõhklusi, et mis kurjam tema veel olla võib, aga mingeid püsivaid eelarvamusi siiski ei tekkinud. Seda enam, et nüüd ma tean ka M. K. kodanikunime. Pigem mõtlen sellele, kuidas hakatakse tulevikus tema kodulinnas seda tänavat kutsuma, millele pannakse nimeks Manikakkide Tänav, aga eks aeg näitab. Selge on see, et tegemist on eesti ulmes olulise autoriga, sama võib öelda ka Joel Jansi kohta. Muuseas, viimane on ainuisikuliselt kirjastuse Lummur taga, ja seesinane oli teine raamat, mis välja anti. Kokku on viimase kahe aasta jooksu Lummur avaldanud juba viis raamatut, jah, see on märkimisväärne tulemus väikekirjastuse kohta.

Aga kui nüüd raamatu kohta ainult üks sõna öelda… poistekas. Tegevus on viidud tulevikku ja ühtlasi kosmosesse. Kalle Moskar  saab vanematelt päranduseks kaevanduslaeva, millega käiakse asteroididelt väärismetalle kaevandamas. Kahjuks saab Kalle päranduseks veel ebausaldusväärse meeskonna, võlad ja suurfirmade näol sõjakad konkurendid. Tekib üksjagu lahendamist ootavaid probleeme.

 

Harjumatu küll oli alguses, aga pikapeale ikka kohanesin lugemisega. Tempo on kruvitud üpris kiireks, kirjanike duo rokib ikka täiega. Pikaldaselt mekutamise kohti ei esine. Kuigi suurem osa tegevusest toimub kosmoses, siis tegelaste sisekosmose kaemist on välditud.  Suurem rõhk on peaasjalikult seikluslikkusel ja tehnilisel kaadervärgil. Materjali oleks mitme raamatu jagu olnud, aga siin mindi teist teed, kasutati üht lühiproosa võtet - tekst on kirjutatud tihedaks. Nii veider, kui see ka ei ole, aga siia see sobis. Ainult kirjavead ei sobinud, aga needki ei võtnud hoogu maha. Lugemisele tuli kasuks veel see, et kasutati eestlaste nimesid: Mari, Lea, Allar, Kalle, Arne.  Et üks tegelane oli poolakas, siis meenus mulle kohe Stanislaw Lem. Kui veel natukene sisu kallal urgitseda, siis mainin, et ühel laeval esines probleeme alkoholiga. Ja kui lugesin lauset: „Nii see on, mõtles Moskar, kui sul on väike ja vaene firma ja sa suudad palgata mitte oma ala tippe vaid põhjakihti.“ (lk95) Siis taipasin, et see peaks nüüd küll olema otsene vihje kunagi Horisondis ilmunud „Pirxi jutustusele“. Idabloki ulme, tore. Kuid enim on see ikka J. J ning M. K. romaan, kui kellegi kopeerimine.

Lõpetuseks ei oska muud öelda, kui et oli lahe lugemine, avas uusi horisonte ja  pani kaasa mõtlema, kõik ei ole alati nii, nagu pealtnäha näib. Võimalik, et kunagi, kui lugemisnimekiri lüheneb, loen veel mõne Lummuri raamatu. Loomulikult väärib eraldi kiitust veel kaanepilt (Meelis Krošetskin).


Reaktor raamatukatkend

Reaktor

BAAS

Meiemaa

Postimees (tasuline)

Goodreads

Sulepuru

Eesti Ekspress





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar