reede, 20. november 2020

Sünged varjud



Sünged varjud. 

Tlk Eva Luts, Pearu Helenurm, 

Silver Sära, Juhan Habicht ja Mart Kalvet.

Fantaasia. 2001. 166lk.


Oh õudust! See ei ole normaalne, see on haiglane, tülgastav ja lausa hirmutav. Aga mis siin ikka, kõige objektiivsem on toetuda rangetele faktidele. Niisiis,  Raul Sulbi on koostanud kogumiku, mida alapealkirjastatakse kui "Moodsa angloameerika õuduskirjanduse antoloogiat". Kokku on tekste terve kuraditosin ja ajavahemik katab aastaid 1936 - 1995. Pean tunnistama oma kimbatust, sest õige totter on nende juttude kohta midagi öelda tavalugejana. On nad head või halvad, seda saan järeldada ainult lühiproosa lugemuse pealt. Öelda õuduse kohta hea, tähendab ju hoopis midagi muud, kui seda öelda nt ajaloolise jutustuse aadressil. Õnnelikud lõpud, päikeseloojangud ja eluga pääsemised ei ole sellele žanrile paraku omased. See kõik muudab õudusest kui ulme alamliigist muljetamise loomuldasa äraspidiseks. 

Nii ääri-veeri mainin siis nimed ka ära, kes esindatud on.                                                                   Jutukogu alustab  H. P. Lovecrafti lühiromaan, ja kannab tema pealkirja "Vari Innsmouthi kohal". Tegevus hargneb lahti halva kuulsusega mädenevas Uus-Inglismaa meresadamas Innsmouthis. Seal kohtub jutu peategelane merest tulnud inimese-, kala- ja konnalaadsete, mis nad siis on, mingid ristsugutised, veealused, iidsed. Nende jubedikega saab tutvuda üsna detailselt loodud maailmas. Lool enesel pole väga viga, aga seda on vaja lugeda lovecraftilukus võtmes, ta on ikka selline pikk ja pikaldane tekst. Kirjutatud aastal 1936,  mis peaks juba enda eest ise kõnelema, samuti tuleb lugemisele kasuks, kui varasemalt ollakse tuttav Cthulhu müüdiga.

Järgmised kaks lugu olid samas väga viisakad, aga ei midagi jahmatavat. Fritz Leiberi "Suitsutont" kuulub alamkategooriasse urbanistlik ulme. Siin jutus kohtab kontoriametnikku, kes omakorda kohtab kõrvalmaja katusel musta näoga tonti. Kui see ei oleks ulmeraamat, oleksin arvanud, et see tont kujutab allegooriliselt kaasaja linlase hirmu üksinduse ees või sotsiaalseid kitsaskohti, aga siin kogus jäi hirm pisut väheveenvaks. Hea on jutu juurde kuuluv kaanepilt, aga paar päeva pärast lugemist midagi rohkemat kahjuks ei meenugi. 

Ramsey Campbell "Ring tõmbub koomale" on ootamatu puändi ümber kootud jutuvõrk. Ämblikud on väga toredad loomad, aga mitte alati, minu lemmikud nad ei ole, tekitavad judinaid ja... Kahjuks tekst seda aga ei teinud. Idee oli hea, kuid teostus kuidagi rabe. 

Lisa tuttle "Kus kivid kasvavad" on minu poolt küll aplausi ära teeninud. Jutu pealkiri ütleb ehk liiga palju ette, mis toimuma hakkab, aga mitte ainult, loomulikult läheb asi käest ära. Loodusel on inimesega omad arved õiendada. Kui need neetud kivid kasvama hakkasid, olin arusaadavalt ähmi täis, see ole võimalik, arvasin, aga ulmes, nagu teada on, ei kehti sõna "võimatu". Kirja on jutt küll pandud 1980, kuid mõjub värseklt isegi neli dekaadi hiljem.

Terry Lamsley "Kaks tagasitulekut" on selline heas mõttes omapärane jutt, mis pajatab paraku kurjusest. Linnakorteris pensionipõlve pidava üksiku õpetaja päevad keerab peapeale samas majas paarsada aastat tagasi elanud omaniku kummitus. Korralik linnaulme tondijutt.

Scott Thomas "Memento mori" kuulub sarja - kalmistulood. Sealpoolsusega ehk surnutega suhtlemine saab siin tänapäeva toodud, aga no see lõpp. Jube. Hea. Aga mitte jube hea. 

Thomas Ligotti "Bangalo" räägib raamatukogu töötajast, kes käib lõunapauside ajal üle tee asuvas kunstigaleriis, kus ta avastab helikasseti, mis vestab mahajäetud bangalost. Algus on nagu täitsa tavaline linnaolme, aga siis hakkab isiksus kahestuma ja... no ma ei tea, kippus venima ja, hm, polnud midagi rabavat.

Chaz Brenchley "Ja beebi tantsis" ning Douglas Cleggi "Kus kärbsed sünnivad" on üsna sarnase koega lühijutud. Lapse kaotanud ema hakkab surnud last edasi poputama, hoiab korjust toas ja, no jube-jube, edasi ei taha meenutadagi. Selle jutuga jõudis minuni arusaamine, et olen jõudnud lõppu, sain põhja kätte, enam hullemaks minna ei saa, ma ei valeta. Iseenesest pole need küll kõige kehvemad jutud siin raamatus, aga seda motiivi on natuke liiga palju juba kasutatud. Samas tuleb siinkohal meelde üks unustusehõlma vajunud eesti kirjanik, Kalju Kangur (1925 - 1989). K. Kangur oli rohkem küll luuletaja ja lastekirjanik, aga ühes proosakogumikus (Juturaamat, Eesti Raamat, 1986) on ta avaldanud novelli "Tütar", mis vestab samast teemast - leppimatusest kaotusvaluga - ning teeb seda ootamatult veenvalt ja lugejasõbralikult ehk vähem šokeerivalt, kui siin seda tehakse.

Graham Joyce`i "Masti all" on selline väga... leebe võitu ääreala jutt. Minajutustaja pajatab oma lapsepõlvest ja elektriliini all mööda saadetud koosolemistest nii sõprade kui sõbrannade seltsis. Siin oli ka, kuidas nüüd öelda, eelseksi episood, asjaks küll ei läinud, aga püksid ja särk said seljast rebitud. Korra lugeda võib, aga muidu jääb lahjaks.

Del Stone "Kaaslased" on jutt, mille kohta võib tarvitada  venelaste ütlemist "nje mjasa ne rõba". Sarimõrvarit hakkavad unenägudes kummitama tema ohvrid, midagi nagu oli, aga ei avaldanud märkimisväärset muljet. Kui lugu ei ole, siis pole midagi parata, vast läheb teinekord paremini.  

Kim Newman "Kuhu laibad on maetud" pani mind positiivselt üllatuma, sest hakkasin juba lootust kaotama, et siit kaante vahelt üldse veel midagi lugemise kõlbulikku võiks leida. Ent jah, siiski leidus veel üks poleerimata pärl. Jutt on linnaametnikust, kes leiab kohalikust filmilevist õudusfilmi, kus tema nimekaim mängib peaosa. Edasi võtavad sündmused pöördelise suuna ja asjad hakkavad viltu vedama. Film saab eluks ja vastupidi, et elu kui filmis, või nii. Teatud osa oli ka kohaliku omavalitsuse sarjamises. Nuriseda võib küll alguse kallal, mis ei läinud kuidagi käima ja lõpp oli ka justkui lõputa, enam-vähem poole lause pealt sai jutt otsa, aga see eest oli keskkoht olemas, küll hakitud ja fragmentaarne, aga vähemalt kandis. Hea tükk. 

Brian Lumley "Haggopian" on eelkõige kummardus H. P. Lovecraftile. Haggopian on saar, kus elab samanimeline eraklik mereteadlane, keda läheb intervjueerima peategelasest ajakirjanik, kes seda lugu minavormis meenutab. Selgub, et meres elavad ka vampiirid ja veel muudki hirmutavat. Saan vaid lisada, et mitte pelgalt õudusega ei köitnud see pala, vaid ka jutustamisoskus on Lumleyl lummav.

Raamatuna oli kogumiku tase ebaühtlane, üksikute õnnestumiste kõrval võttis suurema mahu enda alla ruumitäide, millest rabavaid mälestusi ei jäänud. Ilmselt oli koostaja soov pakkuda võimalikult lai valik lühijutte igale maitsele, ja kui nii, siis on antoloogia õnnestunud. Eraldi väärivad kiitust veel Raul Sulbi kirjutatud autorite tutvustused. Selgub, et auhindu on kirjanikud võitnud nii, et võivad ajada rinna lausa kummi. Aga kui külma närvi jätkub, siis julgen seda raamatut soovitada. 

 P. S. Et see postitus ilmus alguses facebooki Lugemise väljakutse grupis ja sinna kirjutas oma kommentaari ka Eva Luts, siis pean vajaliks see siinkohal samuti ära tuua.

Omal ajal alustasime korraga kahe sarjaga: "Täheaeg" ja "Sünged varjud". Siis leidsime, et "Täheajas" võivad ilmuda ka õudusjutud, et parem teeme vaid ühte sarja. Praegu aga on ilmunud kaks köidet "Hirmu ja õuduse jutte", mida võin soovitada.





Õhtuleht (V. Belials)







Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar