Lend võimatusse

 


Lend võimatusse. Ulmeantoloogia. 

Koostanud Mario Kivistik. Salasõna. 2004. 136lk. 

 

Mardus oli üks huvitav sari, mis avaldas lühijutte meilt ja mujalt. Algsest ajakirjast, mis 90ndatel alustas, sai lõpuks juba korralik pehmekaaneline kogumik. Muuseas, „Lend võimatusse“ jäi viimaseks, mis Kivistiku käe all ilmuda jõudis. Aga see oli ju nüüd ainult taust, n-ö sissejuhatus, tähtsaima osa antoloogiast moodustasid ikka lood, ja neid oli siin raamatus kokku kuus. 

Otsa tegi lahti Indrek Hargla  ajaloolis-fantastilise lühijutuga „Tagasi süütusesse“. See oli lugu Toro nimelisest ajarändurist, kes naasis koos koeraga  aegade algusesse. Jõudnud kohale, hakkas ta kesk ürgkogukondlikku ühiskonda kuulutama oma tuleviku nägemust. Läks aga nii, nagu taoliste prohvetitega ikka minema kippus.

Hargla kohta jääb see jutt paraku lahjaks. Siin on olemas küll maailm, sai valida heade ja pahade tegelaste vahel, aga keegi ei pannud endale kaasa elama. Kuivalt kirjutamine ei ole päris see, mida tasuks ilmtingimata lühiproosas katsetada. Kuskil mujal kindlasti võib seda proovida, kas või arvustuses, kui muidu ei saa, aga roosas, no ei-ei. Pealegi, Harglal on ka paremaid jutte. 

Vernon Lee Marsyas Flandrias  peaks olema väikese õudusaktsendiga jutt usu teemal. Lugu algas Flandria rannikul asuvas päevinäinud kirikus, kus vanade ürikute uurimisel selgus, et kunagi rannast leitud Kristuse kuju oli tegelikult…    

Lugu tundus nii imelik, et jõudsin juba kahtlema hakata, kas see ei ole viimati valesse kogumikku sattunud. Õudus on žanrina üsna tundlik valdkond, tema „parim enne“ võib kiiremini läbi saada kui nt teadus- või imeulmel. Sestap ei tohi unustada, et jutt on kirjutatud aastal 1900, siis, kui religiooni tähendus oli vähe teine kui tänapäeval. Kristluse ja Kreeka mütoloogia vastandamine, no ma ei tea, kas see võib üldse väga oluline teema olla. Aga olgu, kuidas on, koostaja järelsõna tuleb jutule igal juhul kasuks. 

Siim Veskimehe  „Tormide Rand“ on kosmosejutt kaugest tulevikust ehk ajast, kui maalased hakkavad koloniseeritud Marsi elanike vabadust piirama. Kamp hulljulgeid entusiaste otsustab selle ebaõigluse eest põgeneda Tormide Ranna nimelisele planeedile.

Veskimees on Veskimees – ropp ja terav. Palju on küll tehnitsistlikku kama, nullruumid, singulaarsus ja mis tal seal kõik oli, aga helistamiseks kasutati endiselt mobiiltelefoni, njah. Mõistagi ei puudu ka naistegelased, kellele autor julgelt tähelepanu jagab. Nii võib üheks juttu käivitavaks impulsiks pidada vananeva professori ja noore tudengineiu vahelist… külgetõmmet. Piisavalt kabe ja hoogne jutt, et nimetada seda märuliks. 

 H. P. Lovecrafti  „Luuriv hirm“ erineb kõigest sellest vähesest, mis ma temalt varem lugenud selle poolest, et siin ei ole mainitud ei merd ega mereelukaid. Muidu on vana hea õdus õudus täitsa olemas. Jutu tegevus toimub ühes räämas mõisas, kus tegutsevad taandarenenud inimesed, kelle lähedusse on parem mitte sattuda. Imestama pani tõlkija töö, või kuulus see hoopis omaloomingu alla, mine tea, aga jutus esinesid nt sellised sõnad nagu: rüve, tohedamaks, neimahimulise, rübeleb, vaanivat, oos, kui vaid mõned välja tuua. Jutt ise - kena. 

Marek Simpsoni   „Abaddoni viimane võitlus“ on korrektne fantasy jutt pahadest ja veel rohkem pahadest tegelastest. Ega siin palju, sisu reetmata, öelda ei saagi. Oli küll selline lugu, kus minnakse keebi ja mõõgaga ning tullakse kas kilbiga või kilbil… Arvasin esiti, et saan lugedes toetuda sellele, et tunnen siin loos ära kulunud klišeed, üle rööbatud võtted, aga võta pöidlast, Simpson keeras lõpus kõik topelt käkaskaela. Korralik jutt. 

Jack London meenub esmalt ikka oma põhjala juttudega, aga tema ja ulme!? Siia kogumikku valitud „Veretaja“ tegevus toimub hoopis ühel eksootilisel Saalomoni saarel. Lugu räägib objektist, mis kukkus alla otse kosmosest. Selle iseäraliku asjanduse avastab juhuslikult saart külastanud peategelane, kelle teele satub nii mõnigi takistus.  

Parajalt pinget, mõõdukalt tempot, ootamatud käänakud ja kummalised tegelased – parim lugu siin raamatus. 

Kokkuvõtteks võib nii konkreetselt antud numbri kui kogu sarja kohta öelda, et see Mardus oli üks tore nähtus. Kui midagi veel meelde jääb, siis see, et ei ole vist küll kedagi teist, kes oleks koostanud nii eriilmelisi kogumikke. Tavaliselt valitakse jutud kas ikka ühe ulme alaliigi või maa kirjanike järgi, aga Kivistik keeras sellised lähenemised kõik pea peale. Ühes varasemas antoloogias olid koos nt lääne, vene ja eesti autorid, samuti teadusulme, fantasy ning õudus, midagi sellist ei ole keegi teine varem teinud. Lugemist selline valik ei morjenda, küll aga võib sellest kirjutamine olla keerulisem. Mul ei ole ühtegi ulmekirjandust lugevat lähedast, aga kui oleks, ja oleks aasta 2004, siis võiks selle raamatu talle küll häbenemata jõulukuuse alla sokutada.


BAAS




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.