Riina Laanemets. Rohelised ehted.




Riina Laanemets. Rohelised ehted.
Kirjastus Hea Tegu.
2017. 76lk.

Teel looduse rüppe

  Jäin korraks selle riiuli ette seisma, kus hoitakse luulekogusid.
Vaatasin, et pilt on ikka äraütlemata kirju. Ei osanud midagi valida.
Libistasin sõrmega mööda raamatute selgi, kuni jäin täitsa juhuslikus
kohas seisma ning tõmbasin ühe köite riiulist välja. Lasin raamatukogu
klienditeenindajal enda asjad üle vaadata, võtsin kviitungi, ütlesin
nägemist ja lahkusin. Kodus sirvides ning lugedes avastasin, et tuttav
kirjastus, olen varemgi tema raamatuid lugenud, aga autor... no, täiesti
tundmatu nimi.

Tekst tagakaanel ütleb: "Maailm meie ümber on üks väga väärtuslik
kalliskivi. Me kõik oleme selle sees õrnad pärlid, mida aeg lihvib
ja muudab."
See läheb veel edasi, see on nii, jah, unenäoline, õrn.

On raamatuid, mille kohta ei oskagi midagi väga öelda, seda enam,
et tegemist on debüüdiga. Ei olnud päris nii, et oleks "meeldis" või
"ei meeldi", must või valge, domineeris ikka roheline toon. Ei kujuta
ette, kas autor kriitikat kannatab, see ei ole siinse kirjutise eesmärk
samuti, aga et nii palju rohelist värvi juba kasutati, ei saa jätta
nentimata, et ka autor on luuletajana veel pisut roheline.

Kuid kuidagi kuskilt ja kunagi tuleb ju alustada, nii et väga nõudlik
ei tohi vastuvõtja olla, esikraamatu puhul veel eriti.
Mis mind morjendas, seda on keeruline öelda, ehk oli see mõjuvähesus. See on
selline raamat, mille lugemiseks on vaja mingit oma rütmi, siis avaldub tema
rahustav teraapilisus kõige siiramalt.

Mina lugesin ühe ropsuga, mis oli viga, sest lõpus oli algus nagu peoga pühitud.
Read oleks olnud nagu veepinnale vabakäe sõrmega kirjutatud. Ei häirinudki niivõrd
tehniline teostus, vabavärss, isegi kirjavahemärgid on olemas, ja tore on tõdeda,
et riimluule hakkab tagasi ilmuma, aga toonust oli kuidagi napi võitu. Ei olnud
selliseid värsse, mis oleksid olnud isegi nastikud.

Oma mina hajus kuhugi laiali,  kõike võeti kuidagi kõrvalseisja vaateveerult,
konstateerijana, kellegi poole  pöördujana. Palju on luuletusi, mis on pühendatud
kellelegi nimeliselt, selles pole midagi halba, see muudab luuletused veelgi
intiimsemaks, kui nad juba on, aga samas jätab mulje, et raamat on kirjutatud
oma nö siseringile. Kuigi tahaks küsida,  kes on see Piret, Aurora või Liisi.

Muidugi on autor hea inimene, isiklikult soovin talle parimat, aga lihtsalt
ei olnud see raamat kann õlut minu lauanurgale.
Tuua välja mingi tendents, mis on spekulatiivne muidugi, siis tundub, et
siin on see koht, kus saadakse impulsse teisalt. Igasugu eneseabiõpikud
ja mis nad seal müügitabelite tipus kõik on, hakkavad oma mõju ka luulesse
kaasa tooma. Sestap tundub, et selles raamatus on luuletamiseks kasutaud
esoteerilist algainet. Kui üldse midagigi soovitada, mis on suht kohatu tegevus blogis,
siis võiks autor lugeda teiste luuletajate raamatuid.

Aga võimalik, et ma lihtsalt lugesin natuke mööda. Toime võib ka olla nii, et see ongi
,keset närveldavat tänapäeva, pinget madaldav, nagu hõige - hallo kosmos.

Päike loojub ja mõnikord enam ei tõusegi.
Silmapiir ja valgus on üks.
Tardub õhk. Sõnu polegi.
Aeglaselt sulgub vaikuse uks.
Rändajast saanud on kohalejõudja,
kes ajaga leppinud ära.
Jagatud elu teeb ootajast edasisõudja,
kellele mure veab sügava Tee ja rõõmust saab Valgusevärav.
(lk16)

Piretile ja Siretile!
Sõbra silmad kui allikavesi.
Vaatad ja näed, kes oled.
Sõbra süda kui merevesi
koos päikesega sillerdab laiali mured.
(lk27)
 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.