Herbaarium nõudmiseni


Ernst Jünger. Marmorkaljudel.
Saksa keelest tõlkinud Katrin Kaugver.
LR 21-22.
2017. 104lk.

Erruläinud sõjamehe unelm, mille lõhub järgmine sõda. Peategelane asub koos
vennaga elama Suure Marina (järv) ääres. Suhtleb kohalikega, vaatleb loodust,
kogub taimi, paneb aluse herbaariumile, kõik on nagu, oleks leitud paradiis...
Kuni ühel heal päeval hakkavad pahalased võimu võtma, vallutatakse külasid,
põletatakse maju jne. Lõpuks õnnestub peategelasel koos vennaga põgeneda, jättes
maha isegi oma laps.

Kuna raamat ilmus 1939. aastal, siis kiputakse seda seostama küll natsismiga,
küll stalinismiga, eks ma isegi seda arvasin, aga paraku on need sellised väited,
millega Ernst Jünger ise nõus ei olnud. Pikemalt taustast räägib juba Peeter Helme.
Aga kui jätta kõrvale ükskõik milline konkreetne sõda, siis võib seda allegoorilist
raamatut siiski lugeda kui sõjavastast hoiatust.

Heal lapsel on ikka mitu nime, nii on raamatut nimetatud kord novelliks, kord
romaaniks, siis muinasjutuks romaanina. Aga eks sama hästi võib seda pidada ka
jutustuseks, mis on esitatud minajutustaja minevikumeenutustena päeviku vormis.
Pooleli ei saanud lugemist jätta, pinget kedrati väikeste annuste kaupa,
sekka arutlusi olemise üle, kuni tekkis juba konflikt, kuni saaks juba
öelda Kalju Lepiku sõnadega: Koduaknast irvitab vastu võõra verine nägu.

Üks lõik algusest, kui veel rahu oli rahulik:
"Ühel hommikul, kui silmitsesin terrassilt Marinat, näis järvevesi mulle
sügavam ja sädelevam, otsekui oleksin seda esimest korda vaadanud puhaste
meeltega. Samal hetkel tajusin, peaaegu valusalt, et sõnad vabanesid
näivusest, nii nagu katkeb liialt pingule tõmmatud vibunöör. Olin näinud
tükikest selle maailma veiklevast loorist ja sellest hetkest peale ei olnud
mul keelest enam tavapärast abi. Ent samas võttis minus maad mingi uutmoodi
erksus. Nii nagu lapsed kobavad abiotsivalt kätega, kui valgus pöördub nende
silmade põhjast väljapoole, nii otsisin mina sõnu ja pilte, et tabada seda
asjade uut sära, mis mind pimestas. Ma polnud eales aimanud, et rääkimine
võib valmistada säärast piina, ja sellegipoolest ei igatsenud ma taga pingevabamat
elu. Kui arvame, et suudame ühel heal päeval lendu tõusta, siis on too kohmakas
hüpe rohkem väärt kui kindlustunne sissetallatud rajal. Küllap selgitab see ka
peapööritust, mida ma selle tegevuse juures tihtipeale tunnen." (lk16-17)


Laiapea

Postimees

Tuuleiillehitseb


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.