esmaspäev, 23. aprill 2018




Maksim Gorki


Täitsa juhuslikult sattusin täna raadiost kuulama uudist, et Viljandis, Ugalas tuuakse
lavale Lev Tolstoi "Elav Laip". Nagu ikka, kehitasin õlgu, jah, tore ju, ise ma nagunii
seda vaatama ei jõua minna, kuid mis seal`s ikka, on siiski hea, et tehakse teatrit.
Niipalju, kui tükki tutvustati, sain aru, et seal on armukolmnurk, kaks meest ja üks
naine. Peategelane on armunud mustlasse. Mustlannasse! Kuskilt kaugelt läbi suitsuvine
meenus, et ma olen lugenud nii umbes aasta tagasi ühte juttu, kus olid samuti mustlased.
Hiljem kodus otsisin raamatu üles. See on üks antikvariaadi seisuses tellise mõõtu köide,
üle kuuesaja lehekülje, väljaantud Tallinnas 1955.a.
"Maksim Gorki Teosed I, jutustusi 1892-1896".

Uskumatu, aga koolis Gorki kohustusliku kirjanduse lugemisvaras meil ei olnudki, nii et
lapsepõlveslepp mul temaga puudub.  Pildil tundub ta olevat sarnane Heino Kiigega.
Veel meenub, et Gorki oli sotsialistliku realismi vaimne ämmaemand, nii et jah, täitsa
märkimisväärne panus on tal kultuurilukku antud. Samuti kahtlen selles, kas ta kuulub kümne
kõige äraunustatuma kirjaniku hulka, vaevalt küll. Lisaks kohtus ta veel H.G. Wellsiga,
millest viimase artikleid avaldas isegi LR. Aga enne oma kuulsust, kui Gorki töötas alles
Taga-Kaukaasia raudtee töökojas, avaldas ta Tiflisi ajalehes "Kavkaz" jutustuse
"Makar Tšudar", mille eesti keelde tõlkis Fridebert Tuglas.

Peategelane on lihtne noormees, Kotkapoeg, kes satub oma rännakul mereäärsesse steppi,
seal kohtub ta mustlase, Makar Tšudariga, kes lõkke ääres piipu suitsedades pajatab
mustlaselust. Nii saab kuulda ühest kuulsast mustlasest, Loiko Zobarist, ja tema pruudist,
Raddast. Loiko oli tuntud hobusevaras ja hea muusik, tagaotsitav, kes samas armastas ülekõige
vabadust. Radda ei olnud nõus Loikoga abielluma, soovis temagi üle kõige olla vaba.
Astuda abiellu või jääda truuks priiusele, see on see raske valik, millest Radda ei leia
väljapääsu. Ja see mustlaste uhkus ning vabadus, mis nad oleksid ilma nendeta... lõpp oli
paraku traagiline, isegi jahmatavalt nukker mustlasromanss

Kuidagi lihtsalt kirjutatud. Võimalik, et lühiproosa (tekst on 14lk) seadis mingid piirid
kirjutamisel ette, või ei saanud lehes pikemalt kirjutada. Aga kui teema juba valmis on,
mis seal enam sulge venitada. Räägib ju Gorki mustlstest, teisest rahvast hoopis. Imelik,
et jutt üldse avaldati nõukaajal, selline karjurlik eluviis oli karistatav, ju siis oli kirjaniku
nimi sedavõrd suur, et ei saanud maha vaikida.

  "Seal ütleb Radda: "Hästi mängid sa, Loiko! Kes tegi sulle säärase kõlava ja erksa viiuli?"
Loiko aga naerab: "Ise tegin! Ega teinudki puust, vaid noore tütarlapse rinnast, keda
armastan väga, ja keeled punusin ta südamest. Valetab veel viiul pisut, aga küllap ma oskan
poognat pihus hoida!"
  Teadagai, iga mees püüab kohe tüdruku silmi segada, nii et need tema südant ei süütaks,
vaid ise täituksid igatsusest su järele, nõnda ka Loiko. Kuid ei, seekord ei olnud tegemist
niisuguse tüdrukuga. Radda pöördus kõrvale, haigutas ja ütles: "Ja räägiti veel, Zobar olevat
tark ja osav, - küll ikka inimesed valetavad!" - Ning läks minema."(lk12)

Kui kirjandus pääseb ekraanile, on see üks parim kompliment, mis talle osaks võib saada.
Mosfilm tegi 1975.a. sellest jutust  filmi.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar