reede, 20. aprill 2018



Jorge Luis Borges. Liivaraamat. Shakespeare’i mälu.
Hispaania keelest tõlkinud Kai Aareleid.
LR 23-24.
2017. 112lk.

Midagi kirjandusprofessori  töölaualt

Valimik fanataasiasugemetaga lühiproosat, mis sisaldab ühtekokku 17 novelli.
Ilmselt olen üks viimaseid, kes pole varem Borgest lugenud, seda tunnistada
on loomulikult häbi kuubis, lausa punastan, lausa vaikiks. Kuid ükskord peab
ju ikka, moel või teisel, olema esimene kord, kui võtad tundmatu kirjaniku
teose kätte. Kümne aasta kohta, kui ma peaaegu üldse raamatuid ei lugenud, on
raske vabandust leida. Ikka oli teha tähtsamat - kool, töö, pere, kodu, kus
siis jagus veel võimalust lugeda, kuigi oleks võinud.

Et siis Borges. Et kuskil varem on mainitud Borgest, seda olen märganud küll,
perioodikaski nt. seoses loomulikult kirjandusega. Autori nime järgi ei olnud
raske ka tema päritolu määrata, ikka seostub sellega Lõuna-Ameerika. Manner,
kus mõeldi välja maagiline realism, no, vähemalt on hea nõnda arvata, et just
seal see žanr jalad alla sai. Kindlasti oli Borgeselgi oma sõna sekka öelda.
Ei ole võimatu seegi, et ta teisigi kirjanikke oma laadiga mõjutas, seeläbi
on temast saanud juba omamoodi etalonkirjanik.

Kusjuures ma kartsin hullemat, et seal raamatus hakkavad lohed möllama ja
päid lendab, aga ei midagi sellist. Borges alustab oma lugusid nagu muinasjuttu
täiskasvanuile, ta ei ütle, et "Elas kord...", vaid hoopis "Vahejuhtum leidis
aset 1969. aasta veebruaris Bostonist Põhja pool..." või "Minu jutustus on
tõetruu...". Edasi talutab ta lugejat käekõrval, kuni lihtsalt hakkavad juhtuma
ootamatused, aeg ja ruum vahetavad kohad, kirjanik kohtab enda noorpõlve
alter egoga, muidugi astuvad lavale üleloomulike võimetega tegelased, kes suudavad
muuta tuha roosiks ja ei puudu ka imelikud objektid, nagu nt, raamat, millel
pole ei õiget algust ega lõppu.

Sündmustiku koha pealt on Borges, vähemalt siin raamatus, üsna turvaline. See
ei tähenda, et tekst peaks olema lihtne. Tähenduskihte jagub, kuna jutud on
mõistukõne laadis, arusaamine võib saabuda alles hiljem, kui saabub. Borges ei
määri elamuskirgastust lugeja silmile, pigem on ta autor, kes kompab teadvuse
kaugemaid uksi, ja seda nappide vahenditega. Tema kohta võib küll öelda, et ta
kirjutab üht, mõtleb teist, aga öelda tahtis hoopis kolmandat.

Üks lemmiknüanss, mida kirjanikud kipuvad kasutama, on teha vihjeid kirjandusele,
parema puudumisel saab nii isegi kirjandusest teha kirjandust. Borges on sellest
patust mõistagi prii. Ühe vihjena kasutab ta jõe metafoori, seda kuulsat
Herakleitose tõdemust jõe kohta.

Mõne aasta eest sattusin Valgas ühte muuseumi, see oli otsast lõpuni politsei ja
piirivalve tehnikat täis. Õue peal seisis helikopter jne. Kuid majas täitis ühe
ruumi seinast seina raamatulaat. Neid müüdi sentide eest, paljusid pakuti üldse tasuta.
Ma olin lugenud raamatut "Peegelmaastikud" 1. osa, mõtlesin, et teist enam ei hakka,
kui kunagi leian, siis ehk loen. Seal siis leidiski raamat "Peegelmaastikud" 2. osa
hoopis mind. Et jah, mingi maagia selle kirjandusega ikka on.
Selles raamatus on kuus Ain Kaalepi tõlgitud Borgese luuletust. Ja juba seal on antiigile
tehtud vihjeid. Ainuüksi esimene salm pikemast luuletusest annab mõista, mille juurde
Borges oma viimases raamatus tagasi pöördus.

Luulekunstist

Vaadata jõge, mis on aeg ja vesi,
ja mäletada: aeg on teine jõgi,
teada, et meie kaome nagu jõgi
ja mööduvad me palged nagu vesi.

Sellised olid siis 17 kevadist hetke Borgesega.














Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar