Raimond Kaugver. Keskpäevavalgus.



Mööda kesklinna

Raimond Kaugver. Keskpäevavalgus.
Tallinn, 1962.
Kujundanud Vive Tolli.
250lk.

Üle viiekümne aasta tagasi kirjutatud teose puhul ei saa enam öelda,
et see räägib uue ühiskonna ülesehitamisest, vana elukorralduse taandumisest,
kuid just sellest "Keskpäevavalgus" kõneleb.
Kristjan Kaarep on punaarmeest erru läinud ohvitser, kes nüüd (on aasta 1950),
hakkab oma elu rööpasse seadma Tallinna trammipargis.

Algus on keeruline, alustab ta ju oma karjääri rohujuure tasandilt - lihttöölisena
remondibrigaadis. Hiljem saab temast juba väike ülemus, kuni asi läheb nii kaugele,
et noormees (raamatu alguses 28.a, lõpus 31.a), valmistub parteisse astuma.

Ent paraku, ei ole halba ilma heata. Edu, mis saadab Kristjanit töörindel, hülgab
teda isikliku õnne otsinguil sootuks. Tulnud tagasi tsivilisatsiooni, kus ei ole tal
ei vanemaid, kes on hukkunud, ei oma kodu, kuhu maabuda, haarab uppuja õlekõrretski.
Nii saab alguse tutvus kunagise koolikaaslase Annega. Kõik laabub justkui lepase reega, aga...
Anna on oma ema mõju all nii tugevasti, et abielu lahutatakse enne, kui see
jõuab vilja kandma hakata, kui nii võib öelda.

Lohutuseks on küll Anne sõbranna Leelia, kelle kätt Kristjan hiljem ka palub, aga
paari neist ei saa. Sõprusest kaugemale ei minda, kuna Kristjan oli ometi Annega abielus,
või nii. Leelias kehastub üks ideaale, nii puhas, nii rikkumatu, nii aus. Lausa raske uskuda,
et selline ingel romaani käänakutesse kaasa haaratakse, aga nii lihtsalt on.
Veel viimastel lehekülgedel üllatab Leelia oma valikutega.

Kaarep on oma lihtsameelsuses nii usutavaks kommunistiks võõbatud, et tekib küsimus,
mis veel siis oleks saanud, kui kõik oleks olnud temasugused õilishinged. Kommunist on ta
muidugi mööndustega, kuna Kaarep ei kuulu ühtegi parteisse. Õigupoolest siis ainult
üks partei ju oligi, kuid see-eest milline. Partei käskid-poos ja lasi, ehk teisisõnu
avaldas kiitust ja määras karistusi. Igas ettevõttes oli oma parteirakuke koos esindajaga,
kes jälgis sotsialismi ehitamist. Tundub raskesti usutavana, täna oleks selline asi võimatu.
Nii olude kui ka miljöö tundmises annab Kaugver hea ülevaate tollase ajastu töökollektiivist.
Siin tuli kasuks tema isiklik kogemus trammipargis töötamisest.

Kuid põhirõhk ei ole muidugi kollektiivil ega tööl , vaid keskne teema on ikka Inimene.
Hea ja halva, olulise ning ebaolulise tunnetamine, vigade esile toomine, nende kõrvaldamine,
vana ja uue vaheline konflikt, vastutus:  need on Kaugveri enim huvitanud teemad. Põhimõtteliselt saab väite, et need on nähtused, mis ei ole oma aktuaalsust  kopka eest minetanud ka nüüd, 21. sajandil.

Mis parata, kui autor on ise nii nõudlik oma tegelaste suhtes, siis...
Natuke häiriv oli see Kaugveri toon, mis kumas läbi sellise näpugaviibutaja - moralistipositsiooni,
kui esines palju verbe nagu: peab, tuleb, ei tohi jne, kuid raamatu lõpupoole sai juba aru, et see
kõik ei olnud muud kui nooruse tormakus - kiiresti, kõik ja kohe.

Iseenesest oli mõnus lugemine, lihtne, mida enamat võiks üks rahvakirjanik õigupoolest soovida.

Katkend raamatust, et saada aimu:
"Alles teiste inimeste peeglis näed ennast niisugusena, nagu oled. See on halastamatu peegel - ja
ka kõige emalikum, kõige kasvatavam. Ükski kõverus, ükski plekike ei jää selles peeglis varjule.
Aga neid ei näidata sulle mitte sinu mõnitamiseks, sinu üle irvitamiseks. Neid näidatakse sulle
hoiatavalt: pane tähele, kõrvalda, puhasta. Meile ei meeldi see narmendav auk sinu kuues. Võta niit
ja nõel, paranda. Me tahame, et sa oleksid üleni ilus - ilus, nagu see sõna, millega sind
nimetatakse: inimene."
(lk239)

Ekspress.delfi

Tütarlapslinnast

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.