Émile Zola. Söekaevurid.




Läbilõige töölisklassist


Émile Zola. Söekaevurid.
Prantsuse keelest tõlkinud Johannes Semper.
Tallinn, 1981.
416lk.

Romaan söekaevurite elust Põhja-Prantsusmaal 19.sajandil. Oma tööotsingutel satub
peategelane, Etienne, Montsou`sse. Heasüdamlik Maheu nimeline kaevur võtab ta enda
pere juurde elama. Olukord on raske, töö ebainimlik, tasu minimaalne.
Et vaesusele ja viletsusele vastu hakata, õhutab Etienne kaevanduses mässu, mis
viib streigini. Toimub kokkupõrge sandarmitega, hukkuvad töölised, streik lõpeb,
inimesed lähevad tööle tagasi. Etienne lahkub löödult.

On raamatuid ja siis on veel need teised raamatud, mille kuulsus liigub nende ees,
nende tuntus ei vähene, vaid liigub üle riigipiiride. Lühidalt öeldes on see kirjandus,
mida iseloomustab sõna - klassika.

Ühe vihje sain aastaid tagasi, vaadates televiisorit. History Channel näitas saadet
Vincent van Goghist. Vot, ei mäletagi, kas Gogh viibis sellel ajal Põhja-Prantsusmaal
ja suhtles kaevuritega või mitte, kuid saatejuht tsiteeris ühte lauset "Söekaevuritest".
Nüüd lugedes tundsin selle ära, tema ise: "Puhkes loomalikke instinkte siin all
kaevanduses, ärkas mehelikke ihasid, kui mõni söekaevur kohtas mõnda neljakäpukil
tüdrukut pungis tagumikuga rebenemiseni pingul mehepükstes. (lk36)

Kuigi raamatus ei ole seliseid lauseid, mida võiks allakriipsutada kui sententse, mida
kas või välja kirjutada, siis see lause jäi küll meelde. Õigemini, tuli uuesti meelde.
Enamasti on Zola lause kord kirjeldav, siis jutustav, vahel dünaamiline, sageli visuaalne,
tihti üldistav, kuid alati nauditav.

Lehekülgede arv hirmutas esimese hooga suisa ära. Pole harjunud nii pika tekstiga.
Tänapäeval on ikka moes lühidus ning fragmenteeritus, ja äkki selline maraton.
Olen lugenud isegi raamatut, mida on tiitellehel nimetatud romaaniks, aga maht on olnud
alla saja lehekülje (tookord oli 84). Arusaadavalt ei ole maht teab mis mõõdupuu, aga ikkagi.
Kui esimesest ehmatusest üle sain, siis läks lugemine juba kergemini. Jah, raamat ise muutus
järjest raskemaks, vaesed inimesed, mis parata.

Zola haaras kohe, võttis, mis võtta andis, kustutas tule ja lahkus.
Mitte ainult see, et tegevus, tegelased, kohad ja suhted olid nii päris, et oli raske
uskuda, et see kõik on väljamõeldud, ei avaldanud mõju, vaid see, et kogu tervik oli
kaasahaarav. Elu-olu kui niisugune sellisena, nagu see võiski olla, ilmselt oli ka,
mõjus, justkui oleks ise sinna sattunud. Lugemisel pausi pidades, kui peeglist mööda
läksin, vaatasin, kas endal ka nägu tahmane ei ole.

Romaanina on "Söekaevurid" nii mitmekihiline kui ka hulktahkne. Klassivõitlus: töölisklass
ühelt poolt, kompanii teiselt - olemas; ideeline külg kui sotsialismi kokkupõrge
kapitalismiga - olemas. Mis prantsuse romaan see oleks, kui sealt puuduks kõige tähtsam
ehk armastus, ka see ei puudu, kuigi õnnetu (Etienne ja Catharine`i suhe jääb kahvatuks,
seda varjutab armukadedusest ogar Chaval, oh seda ebaõnne).

Kui enamus romaanist on olud sellised, et valitseb pimedus, pori, vihm, teisitiöeldes
hämarus, siis see ainult lisab trööstitust, otsekui ebaõiglusest oleks veel vähe.
Milles aga Zola on meister, siis on see kontrast. Samal ajal, kui kaevurid hinge vaaguvad,
läheb kodanlusel hästi.
"Naerdi jälle, kuid tagasihoidlikumalt. Kõigil oli lõbus olla siin flaami tapeetidega
kaunistatud toas, kus leidus vanu tammepuust kirste. Puhvetite klaasruutude taga
särasid hõbedast sööginõud, laest rippus alla suur punasest vasest kroonlühter, mille
poleeritud kumerusest vastu peegeldusid majoolikapottides kasvav palm ja liilia. Väljas
puhus lõikavalt külm detsembri kirdetuul. Kuid sees seda ei tuntud, siin valitses
kasvuhoone soojus, milles levis kristallvaasis tükkidekslõigatud ananassi peent lõhna." (lk162)

Päike tuleb kui tellimise peale, kirjanduses on sellised asjad võimalikud, välja alles
viimastel lehekülgedel. Maailm saab tagasi värvid. Nüüd on see päike sümbol, mis tõuseb idast.
Kahjuks on sõnal sotsialism natuke kehvapoolne maine, seda täna idanaabrile, aga Zola ei saanud
seda teada. Teoorias on hulk asju ilusamad, aga päriselt mitte alati. Siiski on "Söekaevurid"
suur romaan, Suur Kunst. Ega ilmaasjata ei peeta 19. sajandit romaani kuldajastuks.

Kes teab, võib-olla oleks kõik läinud teisiti, võib-olla. Nii nendib mäemeister vaadates
purustatud masinaid: "Ta tundis, et süüdi on kõik, et süü on üldine, sajandite pikkune.
Muidugi on nad loomad, aga mis sa tahad, kui nad ei oska lugeda ja on nälga suremas." (lk258)

Lugemiselamus

Wikipedia

Tarkraamat


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.