Aki Ollikainen. Must Muinasjutt.




Läbi mitme põlve omadega sohu


Aki Ollikainen. Must Muinasjutt.
LR 11-12.
Soome keelest tõlkinud Mihkel Mõisnik.
2017. 96lk.

Soome ei ole maa, kus elab ainult jõuluvana. Seal liigub ka jutt allikast,
kuhu on maetud aardekirst, mida on keeruline kätte saada.
Nii hakkab jutustus hargnema mööda kahte liini. Üks olevikust minevikku, teine
vastupidi, siis jälle edasi, siis tagasi.

Peategelane meenutab oma lapsepõlve ja räägib 1930-ndatest. Nende perioodide vahele
mahuvad: salaviinaäri, poliitika, sõda, lahutus, kõik see, mis mõjutab inimest.
Raamatu algul annab ta mõista, et ei soovi olla tema ise, vaid keegi teine, keegi parem.
Parem oleks olla parem, muidu võib sattuda sohu.
Et suguvõsal lasub ka veresüü, siis võib allikas olla kui lunastus, mille ümber
jutt kulgeb, lõpuks sinna sumbub.
Üks üsna sünge raamat, mis ennem lahti ei lase enne, kui läbi on.

 "Mulle tundus, et olin sellise hooga teel uue ja parema tuleviku poole, et
paigale tardunud argine maailm ei suuda minuga enam sammu pidada. Aga see
peatunud maailm, millest arvasin end mööda tormavat, oli hoopis aeg, mis
voolas edasi, kuna mina, selg ees, paigal seisin, pilk minevikku suunatud.
Ja neid mööda tormanud hetki ei saanud ma enam kunagi kätte." (lk12)

Laiapea

Vadewo

Raamatutega

Kultuur.err (katkend)






Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.