laupäev, 10. märts 2018

Mihkel Mutt. Mõtted.


Ei soovi(ta) käega lüüa


Mihkel Mutt. Mõtted.
LR 6-7
2017.
104lk.


Tavaliselt on ikka nii, et LR raamatud on saadaval igas hästi varustatud kaupluses (Apollo).
Nad kipuvad koos teistega riiulile jääma mitmeks kuuks, kas ootama allahindlust või siis lõpuks...
Muti "Mõtetega" juhtus aga midagi vastupidist, need kadusid poest nagu soojad saiad jahedal
kevadhommikul, ka kogust laenutamise järjekord oli mitu kuud broneeritud. Sellist nõudlust ei
kohta just ülearu sageli. Eks muidugi, nimi maksab, nagu tuntud kunstniku signatuur pildi
allservas, a la "Lamav tiiger".

Ühe jutiga lugemiseks pisut liiga tummine, aga ega see ei ole vist kirjutatud samuti ühe
õhtuga. Väikestes kogustes, lehekülg, kolm-neli korraga, nii oli seda kõige parem lugeda.
Mutt on terav pliiats, kohati irooniline, kuid siiski empaatiline. Kui üldse midagi
võiks eraldi välja tuua, mis teda huvitab, siis on see - aeg. Minevik ja tulevik.
Mälu ning mäletamine, möödunu võrdlemine tänapäevaga, mille taustal nähakse  kaasaega
just mitte kõige helgemas valguses. 

Facebook
Sotsiaalmeedia ei anna oma olemasolust kõrvalisele isikule, mitteteadjale, välisega mitte
millegagi märku. Justkui elekter või pisikud, mis on silmale nähtamatud. See on nagu maha
kukkunud ja tükk aega ühe koha peal lebanud puutüvega. Istud peale, puhkad jalga, kõik on
vaikne ja sa mõtled, et siin polegi midagi. Ent tarvitseb vaid ront maast lahti kangutada
ja ringi keerata, kui näed, mis moodi paljastunud mullapinnal kihab, mingid putukad
sööstavad ja sebivad igas suunas. Samasugune vilgas elupilt käib ka sotsiaalmeedias, kui
oled salasõnaga sisenenud. (lk68)


Kultuur.err.eed
Laiapea
Triinuraamatud
Kirjanduslikpaevaraamat
Sehkendaja
Mannilugemisblogi
Postimees

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar