H.G. Wells. Venemaa pimeduses.



Kiskus vähe kiiva

H.G. Wells. Venemaa pimeduses.
Inglise keelest tõlkinud Karin Suursalu.
LR 13-14.
2017. 72lk.

Kirjanikel on, siin saab küll öelda oli, üks kena komme, nimelt: suhelda üle
riigi- ja keelepiiride. Pidada kirjavahetust, seda nagunii, kuid peale selle
käia teineteisel külas, olenemata ilmavaatest, mida keegi parasjagu aktsepteeris,
või kehtivast riigikorrast.

Suhted vene kirjanikega, eelkõige Maksin Gorkiga päädisid sellega, et inglise
kirjanik Herbert Georges Wells (1866-1946) tegi Venemaale ühtekokku kolm
trippi: 1914, 1920 ja 1934.
Vahemärkusena olgu öeldud: nagu David Vseviovi järelsõnast selgub, jagas
Welss Gorkiga ühist sümpaatiat viimase sekretäriga,
Maria Ignatjevna Zakrevskaja-Benckendorff-Budbergiga (1895-1974).
See oli isenensest märkimisväärne kõrvalpõik, sest tänu Mariale sattus Welss pikemalt
peatuma ka Eestis, Jänedal, kui seda oli pelk 1920. aasta Tallinna kaudu Peterburis käik.
Sositati, et Maria oli Vene-Inglise spioon.

Wellsi populaarsus ei olnud ju ainult selles, et ta oli kirjanik (peale selle,
LR sarjas ilmus 1966.a vihus nr. 34 jutukogu «Võlupood», on tema romaane
eestindatud mitmeid, näiteks - «Nähtamatu mees», «Ajamasin», jt.). Lisaks sellele
õnnestus tal näha Venemaad muutuste lävel. Kui esimese reisi ajal külastas Wells
toretsevat tsaaririiki oma hiilguses, siis 1920-nda aasta sügisel oli ta tunnistajaks
riigi laostumisel.

Kõrvalseisja pilk on muidugi vähe teisem kui asjaosalaistel endil, see jääb
tahes-tahtmata pinnapealseks, kuid ometi jõuidis Wells viieteist päeva jooksul
paljugi märgata. Blokaad, vaenulikud välisiriigid ja kuus aastat kestnud sõjaolukord
oli Venemaad kurnanud sedavõrd, et kauplused olid enamikus suletud, teed lagunesid,
midagi polnud saada ning lähenes talv. Vähemalt toitlustamine oli üle viidud
kaardisüsteemile, mis oli ootustele vaatamata hästi organiseeritud. Loomulikult tegutsesid marodöörid, kuid need lasti koha peal kohtuta maha.

Suhtlemine kohalikega jäi Wellsil piiratuks. Jah, ta külastas koole, nii sellist,
kus teda tunti, kui ka ka sellist, kus temast polnud kuuldudki, kuid maarahvani
tema visiidid ei küündinud. Võib-olla seepärast jäid tema arvamusi talupoegkonnast
varjutama mõningad eelarvamused. Kuid tänu Gorkile, kes tegi, mis suutis,
et päästa vene vaimupärandit (teadus, kirjandus, kunst), kohtus Wells vene
intelligentsiga - teadlase Pavloviga, helilooja Glazunoviga.

Loomeinimesed ja teadlsased olid raskes olukorras, sest nad ei saanud end
ümberhäälestada, hakata tegema midagi muud. Laulja jääb  lauljaks, tema ei
hakka kojameheks. Välismaaga kontaktide puudumise all kannatas samuti
teadlaste töö. Kuigi raamatuid ei trükikuid ja ega neid loetud ka, tegutsesid
kultuurialal ometi teatrid.

"Šaljapin keeldus kategooriliselt tasuta laulmast, räägitakse, et ta saab
etenduse eest 200 000 rubla, mis teeb peaaegu 15 naela, ja kui toiduaineid
on eriti raske hankida, nõuab ta tasu jahus, munades, ja muus säärases. Mida
ta nõuab, seda ta ka saab, sest streikiv Šaljapin jätaks Pterburi teatrimaailma
liiga masendavasse auku. Seepärast ongi tema kodu vist küll viimane Venemaal,
mis on endistviisi üsna hubane. Proua Šaljapinat puudutas revolutsioon nõnda
vähe, et ta küsis meilt, missuguseid rõivaid Londonis kantakse. Blokaadi tõttu
polnud ta juba 1918. aasta algusest saadik moeajakirju saanud."(lk18-19)

Kui loomeeliidiga leidis Wells ühise keele, siis kehtiva ilmakorra, sotsialismi-marksismi,
kohta ta oma soosingut ei jaganud. Tema järgi on tsaaririigi kokkuvarisemises süüdi tsaar
ise ja lääne suurriigid - arendati majandust, tegeleti kaubandusega, aga rahvas jäeti
hariduseta. Samas ta leiab, et rahutused oleksid tekkinud paratamatult, ilma puuduliku
marksismi teooriata. Ometi tunnustab Wells Kommunistlikku Parteid kui ainukest, kes
suudab korra kehtima panna, n.ö. leiba lauale tuua, hoolitseda hariduse ja tööliste heaolu eest.

Kohtumist Leniniga võib pidada Wellsi visiidi poliitiliseks tippsündmuseks. Saadakse
kokku, räägitakse, arutatakse, aga kumbki midagi ei saavuta, teineteist ümber ei veena.
Leninit huvitab, millal Läänes algab revolutsioon? Wells küsib, kuhu te siis välja jõudsite,
kas olete oma eesmärgi saavutanud? Lenin soovib saavutada uut vana täieliku
lammutamisega; Wells arvab, et uus peab vanast välja arenema.
Vähemalt avaldas kohtumine suure juhiga muljet, see ei olnud see mees, slline pilt,
millega Wells oli meedias harjunud. Reaalsuses ta ei olnudki suur mees, üsna väike
seal suure laua taga olla olnud, aga plaanid olid suured, nagu nt. kogu maa elektrifitseerimine.

Järelhüüdes jääb Wells tuleviku suhtes skeptiliseks. Kui midagi ei muutu, on terve
tsivilisatsioon ohus. Venemaa peab oma toorainega jõudma Lääne turule, selleks
peab aga Lääs blokaadi lõpetama ja sõlmina kaubanduslepinguid halvema
ärahoidmiseks.
Tänaseks on küll paljugi muutunud, kuid midagi tuttavlikku kajab vastu praeguseski
Venemaast. No loodetavasti ajalugu end ei korda. Kui midagi soovib korduda, olgu
see siis juba hea kirjasõna,  mida Wells valdas.

Sirp

Loterii

Laiapea

Kultuur.err (katkend)

Ekspress.delfi

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.