Marusja Klimova. Siniveri.




Mälestusi Leningradist

Marusja Klimova. Siniveri.
LR 31-33
Tõlkinud Ilona Marston.
Toimetanud Anu Saluäär-Kall.
2014. 176lk.


Minu kaastunne Peterburi metrooplahvatuses hukkunute omastele.

"Jah," arvas Kostja. "Metroos on midagi saatanlikku, hirmutavat."
(lk32)

On siin nüüd mingi saatuse iroonia või mis, aga selline koht
"Siniveres" leidub.

Marusja Klimova (õige nimega Tatjana Kondratovitš, 1961) on
Vene kirjanik ja tõlk, kelle laiem tuntus on levinud just
kitsamas ringkonnas, nn. undergroundi esindajate seas. See-eest
massikultuuri reeglid naerab Klimova loomuldasa välja.

"Siniveri" räägib leningradlaste elust Vene ajal, s.o. kuni
90ndate alguseni.
Raamatu tegevus kulgeb mööda kolme liini. Pavliku päeviku sissekannetest,
Marusja lapsepõlve ja kooli meenutustest ning lüürilistest kõrvalepõigetest,
mis on laotud kursiivi.

Tekst on ikka üsna raju, hoogne ja ropp. Siin võib küll öelda, et see
on selline raamat, kus nt sõna perse on veel üks leebemaid väljendeid.
Arusaadav, et Klimova kirjutas elust enesest, kuhu sugenes ka
autobigraafilisi sugemeid.
Normaalsetele inimestele, kui sellised ikka olemas on, oli kogu Nõukogude
periood talumatu, saati siis homokalduvustega Pavlikule, kes Lääne-Berliini
pagemisest unistab, ning rääkimata teisitimõtlejatest.
Sellises piiratud võimalustega riigis ei jäänudki tegelastel üle muud, kui
tarvitada alkoholi ja loomulikult... keppida.
No jah, nende ajusi ju ka kepiti.

Lõpp on siiski lootusrikas. Algas perestroika, tekkisid hamburgeri müügikohad,
Kommunistliku Partei kõrvale hakkas tekkima väiksemaid parteisi, Pavlik
pääses Lääne-Berliini.
Arusaamatuks jäi ainult, miks meenutused Marusjast lõpus algusesse tagasi
viidi. Viimastel lehekülgedel räägitakse taas tema lapsepõlvest.

Ega see Leningrad nii väga kaugel ei olegi. Üks kõrvaltegelane on isegi
Tallinnast pärit. Ka Dovlatov sattus kunagi Eestisse.

"Uks paukus. Marusja vaikis. Tanja küsis: "Kas sul telefon on? Anna
number, ma tahan nende juurest ära minna, aga mul pole siin kedagi,
kelle poole pöörduda. Olen Tallinnast, siin ei ole mul ei sugulasi
ega tuttavaid." Marusja andis talle oma telefoninumbri, tal hakkas
kahju hiigelkasvu Tanjast, kellel pealegi oli nii kole sinikas. Seejärel
Marusja tõusis ja ütles: "Noh, ma siis lähen..."
Uksel tõkestas tema tee pikka kasvu grusiin." (lk30)

Muidugi keel, mida Klimova kasutab on muljetavaldav. Elu pahupoolest
räägid ta nagu muuseas, kogu oma ajastu tülgastavuse juures on ta
kuidagi isenesestmõistetavalt päris.

 "Mitjal olid kahvatusinised silmad, neist tulvas otsekui mingit
helesinist okset, kogu ta nägu oli kaetud mädanevate vinnidega,
juuste ümber aga oli tõmmatud rihm... Mitjaga oli kaasas tema
naine Lara, seesama, keda Marusja kogu aeg Ljova õllekas kohtas,
kuna Ljova oli nende sõber ja nad käisid hommikuti tema juures
pead parandamas." (lk67)


Lääne-Virumaa Keskraamatukogu raamatukoguhoidjate lugemisblogi

KESKUS

Loterii (Kolm)

Loterii (Senbudism)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.