Marusja Klimova. Majake Bois-Clombes`is.
Marusja Klimova. Majake Bois-Clombes`is.
LR 34-37
Tõlkinud Ilona Martson.
Toimetanud Anu Saläär-Kall.
2016. 224lk.
Et korraks objektiivne olla, siis saan vaid öelda niipalju:
"Majake Bois-Clombes`is" on järg raamatule "Siniveri".
Tegelikult on isegi kolmas osa olemas "Blondid elajad",
kuid see on seni veel eestindamata. Ehk kunagi.
"Siniveri" jõudis sinnamaani, kus NSVL kukkus kolinal kokku,
kommunismi ei jõutud kuuendikul planeedist ja edasi tuli hakata
elama teistmoodi.
Raamat lõppes Marusja venna Griša mereleminekuga. Griša oli
meremees, kes sõitis pikamaaotsi. Viimast reisi tehes satub laev
udukogusse ja tekib oht mingi musta objektiga kokku põrgata.
Kui nüüd sümbolismi võtmes seda tõlgendada, siis see laeva kokkupõrge
oligi see, mis juhtus 90ndatel Venemaal. Laeva kujundit kasutab
Klimova ka "Majakeses" kui võimu sümbolit.
Nagu paljud, nii ka peategelane Marusja koos oma sõbra Kostjaga liiguvad
edasi Euroopasse, Pariisi, eks ikka õnne otsima. Kui 70 aastat on
toimunud üks ajupesu, siis ei ole ka midagi siin imestada, et sooviti
pääseda Läände. Paljudel see õnnestus välismaalastega abielludes,
teised pidid küllakutsetega leppima. Mitmes kohas lausa rõhutati, et
Prantsusmaa on paradiis. Sõnad ´Pariis´ ja ´paradiis´on tõesti kuidagi
sarnased.
Valisin ühe lõigu, mis loodetavasti kõige paremini iseloomustab
immigrantide sulandumist 90ndate Pariisi:
"Nataša Koršuna kandis musta pintsakut ja musti lühikesi pükse,
tal olid tumedad juuksed, tukk otsa eest korralikult lõigatud,
ja ta naeratas sihukest litsinaeratust, vaadates kõrval seisvale
pikale suure ninaga prantslasele alt üles, ja tema ümarad roosad
põsed suisa läikisid. Peale külaliste ja kunstnike viibisid
avamisel ka mustlased. Üks punase siidsärgiga mustlane jalutas
maaliliselt kitarriga ringi, aga kõhetu prantslanna, olles ilmselt
vapustatud sellisest hulgast "vene eliidist", pistis äkki jommis
peaga tantsima, kõlgutades õlgu ja hüüdes vinguvalt mingeid
ebaselgeid sõnu. Sakuska oli lauale pandud a la fourchette - tikkude
otsa torgatud väikesed ananassitükid, vorstikuubikud, valekalamarjaga
võileivad; liisunud vahuvein oli vastiku maitsega - võimalik, et toidu
oli Nataša samuti prügikastist leidnud, kuigi pealtnäha paistis
kõik väga kena, midagi polnud öelda, olid isegi kummalised vanikuid
moodustavad tomatid ja ananassid. Marusja oleks väga tahtnud ühe
ananassi pihta panna, kuid see ei läinud kuidagi korda - rahvas
tungles kogu aeg ümberringi. Pierre jälle oli hästi rahul,
sõi ja jõi kolme eest."(lk 138)
Kui "Siniveri" oli Peterburi raamat, siis "Majake..." on Pariisi raamat.
Kui "Siniveri" oli kui vene viin, siis "Majake..." on nagu vein. Sisemonoloogid
on siin pikemad, enam ei esinenud vatjovkades habetunud tegelasi, tekst ei
ole enam nii tihe, kuid on nauditav oma pööretes.
Üks viimaseid episoode viib peategelased gayparaadi vaatama. Prantslaste
vendlus, võrdsus ja vabadus avaldub seal kõigis oma värvides. Kuid ometi,
emigrandid vaatavad mööda liikuvaid tantsijaid üsna nõutult. Siingi võib sümbolit
näha vabadusele, päris seda, mida tuldi otsima, ei leitud, kes teab, kas
sisserändajad nüüd nii väga kuskil oodatud ongi.
Laiapea
Loterii
Tilda ja tarakanid
trakyllmaprokrastineerinj2lle
Kommentaarid
Postita kommentaar