Vladimir Nemtsov. Kõrgusrekord.

 



See lühiromaan on ühe teadusliku eksperimendi sooritamisest, mis oleks võinud minna maksma inimelu. Noored tehnikud, 18a. Vadim Bagretsov ja Timofei Babkin, panid kokku aparaadi, mis koos teiste mõõteriistadega plaanitakse lennuatada üles ionosfääri uurima kosmilisi kiiri. Viimaseid testimisi tehes hakkavad aga juhtuma äpardused, mõlemad noorukid jäävad maisnasse ja lendavad kogemata, juhtkonnale teadmata, koos lendava laboratooriumiga kõrgustustesse. Reisi vältel tuleb tehnikutel üle elada mõningaid raskusi, mis neid karastavad.

Päris üllatav, et isegi sel jubedal ajal, jutt ilmus 1949.a kirjutati ulmet. Kuskilt on meelde jäänud, et siis valitses konfliktituse teooria. Kirjutada võis, aga kõik pidi olema korras, probleemideta teel helgesse tulevikku, kus ei puudu kangelasteod. Nemtsov oleks ka nagu selle suuna järgi oma loo kirjutanud. Pean tunnistama, et ühtki tegelast ma siin küll ei suutnud üksteisest eraldada. Oli see nüüd insener, professor, konstrukor või siis Dim või Tim, kellest parasjagu räägiti, läksid nad mul kõik ülepeakaela sassi. Kas ulmes just ilmtingimata peab psühholoogiat olema, on muidugi iseasi, aga noh... ande küsimus. Kuna jutt käis metereoloogilistest uuringutest ja ma elan juhuslikult endises ilmajaama tööliste majas, mu aknast paistab automaatne vaatlusjaam, siis oli mul ikka väike huvi ka seda pala lugeda.  

Aga jah, mingi väärt jutuga siiski tegemist ei ole. Et mitte liiga negatiivselt lõpetada, siis kopeerin siia ühe lõigu jutust, mis oleks nagu päris nõukaajast juba.


 "Noh nii, lõpuks ometi ühendati teda instituudiga. Täna oli pidupäev, noh, mis siis, pole viga, korrapidaja peab kohal

olema. Jällegi ei vea! Korrapidaja oli kutsutud ülemuse juurde. Gorobets ootas kaua, näppides nööri ja kuuldetoru.

„Mul on vaja seltsimees Derjabinit!" karjus ta, kuulnud korrapidaja häält. „Ta on väga kinni ja ei saa tulla telefoni juurde."

„Siis ... radisti Anjat" —

„Tema samuti. Palun teid helistada hiljem."

,,Ei või," erutus Mikola: — „Mul on neid vaja väga kiiresti."

„Aga kes räägib?"

„Gorobets ... siin, saage ometi aru..."

Ei, edasi ei saanud Mikola mitte midagi ütelda. Telefonis ragises midagi ja telefonisti ükskõikne hääl katkestas kõne, kuna aeg oli läbi. (25. osa)


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jostein Gaarder. Apelsinitüdruk.

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Mihhail Bulgakov. Koera süda.