G. Gurevitš ja G. Jasnõi. KROTTUKI-214.

 



Georgi Gurevitš ja Georgi Jasnõi. KROTTUKI-214


Selles teadusliku-fantastika jutus räägitakse televisiooni avastamisest eelmise sajandi sõjajärgsetel aastatel. Aljoša Ivanov sõidab provintsist Moskvasse, et jätkata kunstiõpinguid, ta soovib saada kaasaja Rafaeliks. Öömaja saab noormees tädi juures, kuid esialgu on viimane veel tööl ja nii tuleb Aljošal magada direktori kabinetis, kus püüab tema pilku seinal olev üleelusuurune maal. Lähemal uurimisel pildil asjad liiguvad ja kui üks neiu sinna ilmub, on Aljoša juba eriti elevil.  Tädi ei tea liikuva pildi kohta suurt midagi kosta, nii peab noormees salaja minema järgmisel päeval ise asja uurima. Kui ta omaalgatuslikult on kabinetti hiilinud, saabub direkor koos teiste seltsimeestega ja kardina taga peidus olev Aljoša kuuleb, mis on pildi saladus ja mida tähendab sõna KROTUKKI-214.  

Üsna sirge jutt, milles antakse põgus ülevaade televisiooni köögi poole pealt. Korra ikka vihjatakse ka, et mis ei õnnestunud ameeriklastel, see läks korda Venemaal ära teha, väga ajastutruu. Kahju ainult, et tavainimesed pidid NLs veel niikaua ootama värvilise suureekraaniga televisiooni laiemat levikut. Võib-olla kuskil parteiladvikus sai juba varem ka tehnoloogia hüvesid mekkida, mine tea. Vähemalt leidis Aljoša omale muusa. 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Jostein Gaarder. Apelsinitüdruk.

Kujutis
LV 40. Raamat, mille järgi tehtud film linastub 2019. Jostein Gaarder.                                                                                                                          Apelsinitüdruk.                                                                                                                            Tõlkinud Karel Zova.        ...
Lisateave

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Mihhail Bulgakov. Koera süda.

 Mihhail Bulgakov. Koera süda. Vene keelest tõlkinud Maiga Varik. Prioodika. 1988. 72 lk. Jutustuses "Koera süda" on nii reaalset kui ebareaalset, nii ajaloolist kui kaasaega kandunud ainest, kuid kõige enam on seal satiiri valitseva korra kohta 20. sajandi alguse Venemaal.  Professor Filipp Filippovitš Preobraženski tegeles Moskvas oma suures korteris inimeste ravimisega. Kõrvalprojektina hakkas ta uurima, kuidas on võimalik läbi viia noorendamine. Leidnud tänavalt hulkuva peni ja saanud äsja surnud mehe keha, siirdas ta viimase ajuripatsi ning munandid koerale ning jäi ootama katse tulemusi. Opereeritu ehk Šarikov ärkab imekombel ellu, moondub pikapeale meheks, suudab öelda iseseisvalt "alakahil", aga tulemus ei vasta just päris sellele, mida oodati.  Ühes liinis kulgev jutt kandub vahepeal üle professori abilise päevikusissekannetele, kus aastaarvuks on märgitud 1924. Ma ei ole küll Venemaa ajaloos väga kodus, aga see pidi olema ikka üsna pöörane aeg. Vana "...
Lisateave