H. G. Wells. Ajamasin. Maailmade
sõda.
Tlk Kalevi Kvell.
Eesti Raamat. 1995. 248 lk.
Kaks romaani oma tuntud headuses,
ka nii võib seda raamatut iseloomustada, miks mitte. See on ikkagi Wells! Eks
leiutajaid-katsetajaid trehvab igal maal, olgu selleks siis praktilised katsetajad
või nood sulesepad, kes ikka „päris“ tööd ei tee. Kohe meenub, et siinmailgi tegutses
kunagi Jaan Tatikas, kes soovis hakata paekivist tailiha tegema, aga läks, nagu
läks. Kaugel Inglismaal elas aga tegelane, kel olid palju suuremad ambitsioonid.
Tema ehitas valmis masina, millega sai liikuda ajas. Mõeldud – tehtud. Ühe pealtkuulaja
muljeid Ajaränduri visiidist tulevikku, aastasse 802 701 siit lugeda saingi.
Endiselt usaldan järelsõnu, loen
neid ja, mis siis salata, vaikimisi nõustun. Lugesin välja, et tegemist on küll
ulmeromaanidega, kuid ulme ise – kõik see üleloomulik, mis selle sõnaga seostub
– oli autorile kõrvaline element. Tema jaoks oli ulme ainult vahend, mitte
eesmärk. Nii et see tuleviku maailm oli vaid autori teooria käepikendus,
nägemus rahuriigist vms. Ega sellega ei pea kohe nõustuma ka, mis ta seal kõik
kirjutas, pealegi, selle täitumiseni on veel aega samuti, aga ikkagi. Wellsi
järgi saavutab inimkond oma arengus kõrgtaseme ja hakkab seejärel langema ning
manduma. Kohutav. Kas sellist tulevikku võiks soovida? Vaevalt küll.
Teine romaan on hoopis teises
registris. Koht on küll sama, vana hea Inglismaa, aga aeg jääb kuskile 19.
sajandi lõppu. Marsilt saabuvad külalised, kes ei ole just parimate kavatsustega, tulevad, et Londonit üle
võtta. Muidugi algab inimeste seas paanika ja laastav meeleheide. Kuid ei ole
halba heata, kui ikka kaine mõistus selgineb, inimesed end kokku võtavad,
saavad nad hakkama.
Veider tunnistada küll, aga
lugeda oli lihtsalt mõnus. Mõni autor lihtsalt oskab kirjutada, ja selle üle
tunnen ainult heameelt. Tolle marslaste jutu oleks võinud ju lühemalt kirjutada,
kohati kippus ta iseend kordama, need pidevad võrdlused, et kuidas tulnukas
näeb meid, nii meie näeme putukaid nt. Sellist kõrvutamismotiivi esines tal
ikka mitmeid kordi, ausalt öeldes need muutusid kergelt tüütuks, aga mitte
häirivaks. Loodusteadlase kalduvused olid ka tajutavad, aga see kõik oli väga
hästi kokku sulatatud, nii et tervik püsis kenasti koos. Romaani kohta oli
tempo oma 120 lööki minutis, kohvipausi jaoks aega ei olnud.
„Mu vennas taipas kohe, mis
sünnib, röögatas ja sööstis heitlusse. Üks meestest jättis naiste tirimise ja
pöördus talle vastu. Mu vend luges ta näost, et kaklus on möödapääsmatu, ründas
ning lõi vilunud poksijana mehe vastu vankriratast pikali.“ (lk 163)
Natuke faktipuru lõpetuseks:
Wells on kolmel korral külastanud Eestit. Jäneda kandis veedetud ajast, kui ta tutvus lähemalt Maksim Gorki sekretäri Maria Zakrevskaja-Benckendorffiga
(Mura) on kirjutanud Oskar Kruus oma novellis „Capriccio Kalijärve kaldal“;
kogumikus „Ärkamised“, 1984.
Kuid jah, Wellsi puhul on tegemist
raamatuga, mida võiks lugeda isegi need, kes ulmet tavaliselt ei loe.
BAAS
Kommentaarid
Postita kommentaar