H. G. Wells. Ajamasin. Maailmade sõda.

 



H. G. Wells. Ajamasin. Maailmade sõda.

Tlk Kalevi Kvell.

Eesti Raamat. 1995. 248 lk.

 

Kaks romaani oma tuntud headuses, ka nii võib seda raamatut iseloomustada, miks mitte. See on ikkagi Wells! Eks leiutajaid-katsetajaid trehvab igal maal, olgu selleks siis praktilised katsetajad või nood sulesepad, kes ikka „päris“ tööd ei tee. Kohe meenub, et siinmailgi tegutses kunagi Jaan Tatikas, kes soovis hakata paekivist tailiha tegema, aga läks, nagu läks. Kaugel Inglismaal elas aga tegelane, kel olid palju suuremad ambitsioonid. Tema ehitas valmis masina, millega sai liikuda ajas. Mõeldud – tehtud. Ühe pealtkuulaja muljeid Ajaränduri visiidist tulevikku, aastasse 802 701 siit lugeda saingi.

 Endiselt usaldan järelsõnu, loen neid ja, mis siis salata, vaikimisi nõustun. Lugesin välja, et tegemist on küll ulmeromaanidega, kuid ulme ise – kõik see üleloomulik, mis selle sõnaga seostub – oli autorile kõrvaline element. Tema jaoks oli ulme ainult vahend, mitte eesmärk. Nii et see tuleviku maailm oli vaid autori teooria käepikendus, nägemus rahuriigist vms. Ega sellega ei pea kohe nõustuma ka, mis ta seal kõik kirjutas, pealegi, selle täitumiseni on veel aega samuti, aga ikkagi. Wellsi järgi saavutab inimkond oma arengus kõrgtaseme ja hakkab seejärel langema ning manduma. Kohutav. Kas sellist tulevikku võiks soovida? Vaevalt küll.

 Teine romaan on hoopis teises registris. Koht on küll sama, vana hea Inglismaa, aga aeg jääb kuskile 19. sajandi lõppu. Marsilt saabuvad külalised, kes ei ole just  parimate kavatsustega, tulevad, et Londonit üle võtta. Muidugi algab inimeste seas paanika ja laastav meeleheide. Kuid ei ole halba heata, kui ikka kaine mõistus selgineb, inimesed end kokku võtavad, saavad nad hakkama.

 Veider tunnistada küll, aga lugeda oli lihtsalt mõnus. Mõni autor lihtsalt oskab kirjutada, ja selle üle tunnen ainult heameelt. Tolle marslaste jutu oleks võinud ju lühemalt kirjutada, kohati kippus ta iseend kordama, need pidevad võrdlused, et kuidas tulnukas näeb meid, nii meie näeme putukaid nt. Sellist kõrvutamismotiivi esines tal ikka mitmeid kordi, ausalt öeldes need muutusid kergelt tüütuks, aga mitte häirivaks. Loodusteadlase kalduvused olid ka tajutavad, aga see kõik oli väga hästi kokku sulatatud, nii et tervik püsis kenasti koos. Romaani kohta oli tempo oma 120 lööki minutis, kohvipausi jaoks aega ei olnud.

 „Mu vennas taipas kohe, mis sünnib, röögatas ja sööstis heitlusse. Üks meestest jättis naiste tirimise ja pöördus talle vastu. Mu vend luges ta näost, et kaklus on möödapääsmatu, ründas ning lõi vilunud poksijana mehe vastu vankriratast pikali.“ (lk 163)

 Natuke faktipuru lõpetuseks: Wells on kolmel korral külastanud Eestit. Jäneda kandis veedetud ajast, kui ta  tutvus lähemalt Maksim Gorki sekretäri Maria Zakrevskaja-Benckendorffiga (Mura) on kirjutanud Oskar Kruus oma novellis „Capriccio Kalijärve kaldal“; kogumikus „Ärkamised“, 1984.

 Kuid jah, Wellsi puhul on tegemist raamatuga, mida võiks lugeda isegi need, kes ulmet tavaliselt ei loe.


BAAS


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.