H. G. Wells. Mister Skelmersdale haldjamaal.

 

H. G. Wells.

Mister Skelmersdale haldjamaal.

Tlk Eva Luts ning Jana Peetersoo.

Fantaasia. 2002. 120 lk.

 

Peamiselt romaanidega ajalukku läinud Welss jõudis muude tegemiste kõrvalt kirjutada ka lühijutte. Nii on siia novellivalimikku tõlgitud kuus pala ilmunud juba aastail 1897-1906. Kui nüüd päris aus olla, kuidas siis muidu üldse saama, pean tunnistama, et ilma selle väljakutseta oleks see raamat mul lugemata jäänudki. Nii lohisevat pealkirja ei ole ikka ammu nähtud, no anna kannatust, eks ole. Nagu tavaks on saanud, pannakse pealkiri ikka ühe raamatus esineva tipploo järgi. Nimilugu oli siin paraku küll kõige ebaõnnestunum, jutt oli ühest tossikesest, kes ei saanud ise ka aru, kumba naist ta siis ikka rohkem ihaldab, no jah, valijale jäävad valjad. Aga jah, mis ma öelda tahtsingi, et siis pealkiri oleks võinud olla kas või eelviimase jutu nimi „Uks müüris“. See oli ka üks täitsa asjalik fantasy jutt, kus ainult sõrmeotsaga näidati seda teist, uksetagust võlumaailma, ja kuidas see peategelane oma valikutes kõhkles ja kahtles ja…. Mis mulle aga väga hea mulje jättis, oli „Pimedate maa“ nimeline jutustus. Lõuna-Ameerika džunglis elas väike iseloeeritud kogukond, kus kõik olid pimedad. Ühel hetkel eksib sinna ära üks nägija, kes hakkab endast liiga palju arvama, tekib hõõrumisis, arusaamatusi, mittemõistmis, ja oh imet, ei puudu ka lembeliin. Oi jaa, üksi selle loo pärast tasus see raamat lugemist. Kiidan siinkohal kirjastust Fantaasia – olge tänatud. Ülejäänud lood, kus väikekodanlikke nõrkusi välja naerdi või maailmalõpu hoiatust kuulutati või kummitusega rinda pisteti olid juba sellised tasakaalukalt rahuldavad. Ei nurise, aga soovitada ka väga ei tihka. Mulle nt meeldis 1966.a LRs ilmunud jutukogu „Võlupood“ isegi rohkem. Seal raamatus olid lugude kontuurid kuidagi reljeefsemalt välja joonistatud. Kuid siin on kõik justkui unenäoline, et mitte öelda hallutsinatsioonidest tiine.  Lugeda muidugi tasub mõlemaid, lihtsalt „Võlupood“ võiks jääda järjekorras teiseks, kel veel mõlemad lugemata. Ja kaanepilt on samuti täitsa äge. Tõsi, kuuvarjutust kohtab ka sagedamini kui paljast naist ulmeraamatu kaanel, tähelepanu tõmbas see ometi. Pildi autor on Julie Bell, mis ma oskan öelda, andekas kunstnik. Kõige tähtsam on siiski see, et sisekaanel väljahõigatud väide pidas paika, see raamat on tõesti - Hea tuju raamat.

BAAS