Robert Silverberg. Muutuste aeg.

 


Robert Silverberg. Muutuste aeg.                                                                      

Tlk Otto A. Onu ja Lasse Nikarev.                                                                     

 Skarabeus. 2000. 280 lk.

 

Siia raamatusse on valitud kaks lugu, romaan: “Muutuste aeg” ja jutustus – “Saagu sõdur”. Ühine nimetaja on neil küll ulme, aga... ulmet on ka mitmesugust. Romaani tegevus toimub kauges tulevikus ja kaugel planeedil Borthanis, kus on Maale sarnane kliima, mistõttu inimesed on seal juba üle tuhande aasta saanud “vabalt” elada. Peategelane, Kinnal Darival, kirjutab oma autobiograafias sellest, kuidas temast kujunes see, kelleks ta lõpuks sai. Tema kujunemisaastad ei olnud just meelakkumine, karm lapsepõlv ja varajane suguelu määrasid ta käekäiku ka hilisemas eas. Kuid see ühiskond, mille valitsev monarhia kehtestas, oli suisa eemaletõukav.

 “Meie esivanemad uskusid, et iseenesest üksikasjalikult rääkimine viib vältimatult enesenautlemise, enesehaletsemise ja kõlvatuseni. Sellepärast meid kasvatataksegi pidama oma asjad enese teada ning et tavade ahelad oleksid veelgi tugevamad, on meil viisakas vestluses keelatud kasutada selliseid sõnu nagu “mina” ja “minu”. Kui meil on muresid, lahendame need vaikides, kui meil on ambitsioone, teostame need oma lootusi reklaamimata, kui meil on soove, taotleme neid isetul ja isikupäratul moel.” (lk 34)

 Sellises allasurutud sootsiumis, kus kehtiv normaalsus on nullempaatia, tuleb peategelasel ellujäämiseks pingutada, kui ta ei soovi just võimule tulnud vennale jalgu jääda. Ent ometi, nagu tihti kipub juhtuma, kus on jõud, leidub sellele ka vastujõudu. Antud juhul kasvab lõunas salapärane rohi, millest valmistatakse droogi, kes seda tarvitab, muutub... paremaks inimeseks. Lõppu ei tasu küll ära rääkida, aga läbi autor ütleb peategelane siiski “Armastus teise vastu algab armastusest iseenda vastu”. Ja tundub, et ta räägib õigust, esindab teatud väärtusi.

Kui üks jutt võiks olla hipiromaan, siis see seda kahtlemata on. Liigitada võiks veel düstoopiaks, aga saatesõnast saab lugeda, et kuigi autor ei kuulunud “uude lainesse” (new wave), on romaani keskmes inimese sisekosmos. Minavormis kirjutamine sobib sellise nurga alt lähenemiseks suurepäraselt ja kena mulje jättis romaan ka nende ridade kirjutajale.

 “Saagu sõdur” tuleb tagasi Maale, kuid jääb endiselt tulevikku, kalender näitab parasjagu numbrit 2130, kui arvutite abil luuakse tehisintellekt. Need hologrammidena ellu äratatud kaks tegelast, Pizarro, keegi mereröövel 16. sajandist ning Sokrates kohtuvad kuskil katselaboris ehk paagis, nagu siin öeldakse. Valges kitlis tegelased hakkavad juba kahtlema, kas selline teguviis ei või muutuda kuidagi ohtlikuks. Lugeda oli natuke naljakas, Sokrates suudab rääkida musta valgeks, ja vastupidi. Selline mõnus mõttemäng autorilt.

 Veel on järelsõnas ülevaade ulmekirjanduses jagatavtest auhindadest – Hugo ja Nebula, koos nimekirjaga läbi aastate 1953-1999. Ei hakka neist siin pikemalt kirjutama, guugeldada saab ju ka, mainin ära, et “Muutuste aeg” sai Nebula 1971 ja “Saagu sõdur” Hugo 1990. Lugemise järgselt rahulolevana julgen arvata, et auhinnad läksid õigetele teostele. Pilt on tagakaanelt.  






Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Giovanni Boccaccio. Dekameron.