Robert Silverberg. Meid ootab pimedus.

 



Robert Silverberg. Meid ootab pimedus.

Tlk Arvi Nikkarev ja Lasse Nikkarev

Skarabeus. 2003. 262 lk.

 

Need neli lühiromaani on avaldatud 80-ndatel ja kuuluvad ühtlasi Silverbergi paremikku. Juba eessõnas toob autor välja põhjused, miks just selline ja mitte mõni muu formaat on valitud.

 „Lühiromaan on üks rikkamatest ja enim naudingut pakkuvatest kirjandusžanridest. Mahult kaks- kuni kolmkümmend tuhat sõna, võimaldab see novelliga võrreldes teemade ja tegelaskujude põhjalikumat arendamist, eeldamata siiski täispika romaani viimistletud struktuuri. Seega pakub lühiromaan teema aktiivse ja detailse käsitlemise kõrval ühtaegu nii novelli kontsentreeritud fookust kui ka romaani laia tegevusvälja.“ (lk 5)

Ja nii on, nende lugude jutustamine ei oleks lühemalt olnud võimalik ja pikemalt oleks hakanud juba lohisema. Arusaadavalt võtab autor suurelt ette, „Teel Bütsantsi“ räägib tulevikust, kui on saabunud 50. sajand, maailm on muutunud lõbustuspargiks ning tegelased on vaid turistid, kes on rohkem keskendunud meelelahutusele, hedonismile, kui suurte küsimuste küsimisele nt. Kui kõik inimesed on saavutanud geenirikke kõrvaldamise teel surematuse, siis peategelase kaaslannal, Gioial, tuleb leppida sureliku staatusega. Hea, kuigi mitte just tipplugu, tegelaste kujutamine lõpus jäi natukene pealiskaudseks, et mõjuda korraliku litakana.  

 „Kodutee“ on ajaränduri lugu. McCollochi nimeline katsejänes, täpsemalt küll tema teele saadetud teadvus ei satu mitte kümme või sada aastat edasi tulevikku, vaid ikka kohe mõne miljoni aasta taha. Tsivilisatsioonist ei ole muidugi midagi enam alles, maakera oleks tabanud justkui piibellik veeuputus. Kuid ometi leiab aset võimalus saada kontakt tulevikus elavate olenditega, nii et lõpuks ei taha see ajarändur enam tagasi tulla. Suurepärane lugu.

 „Salajane reisija“ kuulub kosmoselugude varamusse. Oma esimest reisi meenutav peategelane meenutab heldimusega, kuidas tema arusaamisi ning tõekspidamisi suutis muuta keegi 17. aastane neiu nimega Vox. Jah, on olemas mitut liiki üksindust, kuid liiga kaua üksi olla ei soovi ilmselt keegi. Viimase peal jutt.

„Meid ootab pimedus“ kuulub nii kosmoselugude kilda kui tulevikunägemuste hulka kui...  Maalased avastavad tulevikus universumi, kolooniaid asustatakse erinevatele planeetidele, teleportimine ehk kaugete vahemaade ületamine ilma suurema ajakaota on võimalik. Levib kuuldus, et kuskil kolkas kuulutab keegi Jumalanna Avatar uut religiooni. Asja uurima saadetud emissar kohtub oma teel uute maailmadega, muuhulgas ka Venemaa jäise asumaaga ja et sellest veel vähe ei oleks, on asjasse segatud tulnukad. Omamoodi jumalavallatu jutt, mille algus on pisut pikaldane, kuid siis läks lugu käima ja ei saanud enne lõppu pidama. Isegi järg võiks olla sellele loole. Viis pluss.

 Loen juba mitmendat Silverbergi raamatut järjest ja kui mõni motiiv välja tuua, mida ta ikka kipub kasutama, siis skeptiline hoiak kliimamuutuste suhtes tulevikus on kindlasti üks neist. No ja veel võib ju nimetada, et tsölibaadi pidamisega ei pea tema tegelased ka just väga ranget distsipliini, kuid see on kaugel sellest, et muutuda labaseks. Antud jutukogu paremaks mõistmiseks aga tuleb kasuks klassikalise luule tundmine, juba eessõnas loetleb autor selliseid nimesid nagu T. S. Eliot, Joseph Conrad, William Butler Yeats ja William Shakespeare. Kuid lugemist, selle nautimist ja sellest elamuse saamist ei takista ka nimetatud luuletajate loomingu mittetundmine.


Kirjakoi

BAAS

Goodreads


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.